Onoored

Massimeediaterror

2011-02-18T06:18:00.000-08:00

Olin raamatukogus mantlit selga tõmbamas, kui ühtäkki olin kõrvalseisjana sattunud ühe kõmulise tõsielusaate stseeni. Vaene inimene minust veidi eemal oli korraga sissepiiratud kaamerameestest ja kiuslik reporter küsis mikrofoniga veheldes selgitusi mingi eraelu seiga kohta. Ülekuulatav oli ilmselgelt endast väljas ja närviline ning proovis kiirel sammul kaameraparvest eemalduda. See tal ei õnnestunud.

Kõike seda pealt nähes tekkis mul tülgastus. Isegi kui ülekuulatav oli mingis asjas eksinud, oli see täiesti kohatu niimoodi inimese eraellu tungida ja sel viisil nn õigust taga nõuda. Miks ei võinud selgitamine aset leida kuskil erapooletus õhkkonnas, kus mõlemad osapooled oleksid saanud suud puhtaks rääkida? Miks üldse sellist asja televiisorist näidata ja miks seda üldse vaadata?

Igal juhul kogu see juhtum seostus mulle ajaloos tuntud sündmusega — küüditamisega. Keegi kaebas kellegi peale ja süüdistatu saadetigi külmale maale. Piisas vaid vihjest.

Siit ka üleskutse meile kõigile — räägi sõnu, mis on mõeldud teiste ülesehitamiseks. Hoidu kõmujuttudest ja ära tõmba oma naljadega teise inimese eneseväärikust maha! Armastusega öeldud sõnad saadavad palju head korda. Oleme need, kelle sõnad külvavad elu.

Kersti

2011-02-11T07:33:00.000-08:00

Minu meelest on see lihtsalt ülilahe, et nii palju on noori, kes tahavad anda parima Jumalale. Lihtsalt väike killuke sellest on näha sellelt pildilt, kuidas noored kogunevad tunde enne noorteõhtut, et seda ettevalmistada. Rääkimata siis veel magamata õhtutest päevi varem. Aitäh kõigile, kes panustavad!

Usust ja armastusest

2011-02-07T05:53:00.000-08:00

Ma mäletan ühte päeva aastate eest, kui olin äsja pühapäevakooli lõpetanud. Ma jalutasin mööda Soo tänavat ning üritasin Jumalat enda jaoks mõistusega lahti seletada. Ma arvasin, et usk valitakse selle järgi, millise usu põhimõtted kõige õigemad ja paremad tunduvad. Ma ei olnud tegelikult päästetud ja leidsin, et Jumalaga on mul üks probleem – ma ei tunne, et armastan Teda üle kõige. Ma ei saanud aru, kuidas saab keegi olla olulisem perest ja sõpradest.

Alles nüüd, palju hiljem olen õppinud, et usu annab Jumal, kui mu süda on tõde tunnistanud. Et ongi ainult üks tõde ja punkt. Et armastus ei ole mingi edetabeli koostamine, et kolmveerandi minu armastusest saab Jumal ja ülejäänu jääb siis perele ja sõpradele. Täpselt samamoodi nagu uue sõbra leidmisel ei armasta me vanu sõpru vähem. Pigem armastan ma oma inimesi nüüd rohkem, sest saades osa Jumalast, saan ma osa tõelisest armastusest. Jumal ongi ju armastus.

Nele

Oleviste noortetöö visioon

2011-01-31T02:32:00.000-08:00

Eks ole ikka niimoodi, et väike laev keerab kiiremini kui suur laev. Samas, kui suur laev kursile saab, siis püsib seal stabiilsemalt.

Oleviste noortetöö on nagu suur kohmakas laev. Tasa ja targu on viimaste aastate jooksul käinud laeval olijatega arutelu, mis võiks olla meie suund.
Kuhu me tahame minna? Kuhu me tahame jõuda?

Alles siis, kui pardal olijad on ühisel nõul, kuhu poole võiks liikuda, saab võtta konkreetseid eesmärke. Usun, et oleme selleks valmis.

Seetõttu kogunesidki Oleviste noorte grupijuhid 30. jaanuaril, et arutada,
mis võiks olla Oleviste noorte visioon.

Visiooni loomise arutelu on käima löödud!
Palvetage, et visioon oleks antud Jumalalt!

Toomas Vardja

Sattusime kodugrupiga kinno

2011-01-17T01:33:00.000-08:00

„Miks mitte minna koos kodugrupiga kinno?“ mõtlesin ma ja avaldasin oma mõtte sõpradele kodugrupis. Tegimegi mõtte teoks ja üsna varsti istusime kambakesi „Narniat“ vaatamas. Film oli 3D-võtmes, mis tähendab, et vaataja sattus peaaegu päriselt sündmuste keskele (vähemalt minu suunas lendas küll päris mitu noolt ja üks lohe).

„Narnia“ film põhineb C. S. Lewise kirjutistel, kus tegelastes tuuakse esile kristlikke põhimõtteid ja väärtusi. Mulle jättis film hea mulje, sest headus võitis ja julgus võidelda heade eesmärkide poolt sai väärilise tasu. Tahtsin peale filmi vaatamist hakata usukangelaseks.

Kersti

P.S. Oleks tore teada, mida vahvat on koos teinud teised kodugrupid. Andke oma toimetustest teada!

Jõuluõhtu kodugruppidega

2010-12-26T23:43:00.000-08:00

Olen rõõmus, et võin käia kodugrupis. See on koht, kus saan julgustust ja tuge. Kodugrupikaaslased on saanud mulle armsateks sõpradeks. Just hiljuti olime pidamas koos jõuluõhtut. See oli aga korraldatud nii, et pidasime jõuluõhtut teise kodugrupi juures. Meid oli kokku päris palju ja igaüks tõi endaga kaasa midagi maitsvat ühisele lauale. Tore oli kokku saada naaber-kodugrupi noortega.

Ühiselt ülistasime lauluga Jumalat ja lugesime Piiblit. Loetust jäi meelde see, et me kristlasena peaksime olema ikka rõõmsad. Samas aga ei tohi kaotada oma valvsust oma südamehoiakute ja südametunnistuse osas. Kui midagi hakkab viltu minema, siis tuleb andestust paluda ja oma suhtumisi korrigeerida.

Veel jäi meelde jõuluõhtust see soovide ring, kus iga osaleja kirjutas teistele jõulusoove. Sain minagi lugeda palju häid mõtteid, julgustusi ja jõulusoove. Jään seda õhtut sooja sõna ja südamega meenutama.

Kersti

Julgustav õhtu

2010-12-20T01:36:00.000-08:00

Mis viimast noorte õhtut puudutab, siis see mulle väga meeldis.
Tore, et just Janno Peensalu kõnelema tuli. Need teemad (pühendumine, eneseteostamine), millest juttu oli, puudutasid mind väga. Vahel on lihtsalt vaja head julgustust, et silmad rohkem avaneksid. Meil on tegelikult nii palju võimalusi, mis meid elus edasi viivad, kui me ainult oskaksime rohkem tähelepanelikumad olla. Kui palju Jumal tegelikult tahab meile anda ja meid oma heades plaanides kasutada.

Ma leian, et sellist tüüpi vanemate noorte üritused on väga kasulikud. Seal on suurepärased võimalused olla suuremas osaduses õdede ja vendadega võrreldes tavateenistustega. Veel, mis rõõmu tegi - tore oli avastada, et Oleviste koguduses käivad nii lahedad noored inimesed. Lisaks kõigele oli tol õhtul väga võimas ülistus.
Teen ettepaneku järgmisel või siis ülejärgmise korral kutsuda külalisesinejaks Mart Metsala.

Marko

Alfa väljasõit

2010-11-22T23:32:00.001-08:00

Wow, siin on liblikad! Mismõttes???
Esimesel õhtul maandus üks liblikas Virge käele ja Virgest sai hetkega fotograafide huviorbiit. Aga see selleks. Käisime nädalavahetusel Noorte Alfa meeskonna ja osalejatega väljasõidul Ridalas. Minu jaoks oli see üks erilisemaid väljasõite, kus olen käinud. Samas ma arvan, et sellest väljasõidust oleks palju-palju rohkem rääkida neil, kes olid osalejad, sest mina olin rohkem kõrvalseisja. Pildistasin enamik aega ja sõin ja ülistasin ja vaatasin filmi...

Ridala koguduse maja oli eriliselt armas ja nii soe, see oli esimene emotsioon nii mõnelegi, kes sügisel-talvel sellistele väljasõitudele on sattunud. Milline emotsioon tabas neid, kes pole sattunud, on raske öelda. Aga säravatest silmadest, mida täna, esmaspäeval pärast väljasõitu nägin, võib järeldada, et väljasõit oli igati õnnestunud nende jaoks.

Nii tore oli see, et kuigi jõudsime kohale Raido ja Mari autoga enda arvates hilja, polnud õhtusöök veel läbi, vaid just algas. Seda, mis juhtus pärast õhtusööki, on raske kirjeldada. Meil oli muidugi loeng, nagu ikka, aga enne oli ülistus ka. Minu arust oli ülistus kohe selline, et hea oli ülistama hakata. Pärast loengut oli kohe eestpalvevõimalus ja see läks täiega kümnesse minu arust. Ma ütleks nii, et inimesed üldse tegid vähe midagi, sest Jumal ise liikus. See oli täiega lahe. Ma usun, et Jumal puudutas sel õhtul väga mitmete südameid ja ravis haavu ning vabastas.

Pärast palveosa käis Veljo mikrofoniga ringi ja küsis kõigi muljeid. See oli ka väga lahe osa. Siis me sõime veidi ja vaatasime öösel poole kolmeni filmi. Väga äge film oli, rääkis sellest, kuidas meie suhtumine võib päästa teise inimese elu! Minu südant küll väga puudutas.

Laupäevane päev oli ka väga lahe. Hull uni oli muidugi, et nii hilja magama läksin, aga muidu sujus kõik super hästi! Suured tänud kõigile, eriti Netele, Veljole, Liidiale ja köögimeeskonnale, kes üritust korraldada aitasid! Kõik oli suurepärane!

Mari-Vivian

Isa nägu

2010-11-15T23:56:00.000-08:00

Olin istumas isadepäeval kohvikus, kaaslasteks mu oma isa ja ema. Rüüpasime kohvi ja kõrvale hammustasime õhulist kohupiimakooki. Atmosfäär oli hea, meenutasime olnut. Küsisin isalt, milliseid iseloomuomadusi ja põhimõtteid oli tema saanud oma isalt.

Kuid ei läinud kaua aega mööda, kui pidin ise samale küsimusele vastama: „Milliseid isa iseloomujooni võib leida minus?”. Meelde tulid mitmed ühised jooned. Näiteks on isal omapärane huumorisoon, ta hindab ausust ja peab lugu viisakusest. Alati võib leida teises inimeses omadusi, mida saab eeskujuks tõsta. Teise inimese puudujääkidele keskendudes, varjutame tihtipeale ära ligimese head küljed, millest oleks hea olnud õppust võtta.

Tuli meelde pühapäeval kirikus öeldud lause: „Te olete Isa nägu“. Me kristlastena oleme Taevase Isa nägu (s.t samade iseloomuomadustega, põhimõtetega, väärtustega). Iga inimese elus on keegi, kellele alt üles vaadatakse, keda hinnatakse, kellest eeskuju võetakse. On see siis mõni avaliku elu tegelane, sõber, vanaema või isa. Kuid kõige eeskujulikum eeskuju on Jeesus ise, Tema pealt tasub igas asjas snitti (ehk eeskuju) võtta.

Kersti

Dalutraksigüs (sügiskartulad)

2010-10-12T00:00:00.000-07:00

Saabus sügis ning Mangu talu kartulid vajasid taas üles noppimist. Pererahva oma jõust jäi puudu, tarvis oli abikäsi. Ning otse loomulikult Oleviste noored olid need, kes leidsid aja ning tahtmise, et appi tulla ja kartulid külma eest päästa.
Oktoobrikuu esimesel õhtul, kohe peale noortekat, tulime minu ja Sireti juurde.

Vaatasime filmi, mängisime Aliast, sõime ja veetsime niisama lõbusasti aega. Mainimata ei saa jätta ka mängu, kus pidi tagurpidi sõna õigeks keerama. Öistel tundidel jooksutas see mõtte ikka päris kokku, nt öeldi „dalutraksigüs“ ning tuli aru saada, mis sõna see on.

Igastahes, enne lõbu, siis töö. Pärast pikka ja toredat õhtut ärkasime varakult ning suundusime üheskoos põllule. Mõned inimesed saabusid veel juurde ning töö võiski alata! Jumal väga hoidis meid, ilm oli lausa suurepärane- hommikul oli mõnus värskendav udu ning päeva saabudes tuli välja ka päike, mis tegi kartulivõtu lausa nauditavaks. Kõik olid väga tublid ja kiired noppijad ning poole päevaga saimegi enamus kartuleid üles võetud. Mangu talu pere tänab südamest kõiki abilisi!

Soovin julgustada kõiki rohkem silmi avama, et veelgi enam märgataks abivajajaid ning kohti, kus oleks võimalik teenimas käia. Jumal on lihtsalt nii imeline ning see on üheks võimaluseks, millega me saame väljendada armastust ning austust Tema vastu.
Palju õnnistusi ja Jumala lähedust teile kõigile!

Sigrit

Näpunäited piibli lugemiseks

2010-10-08T06:14:00.000-07:00

3. oktoobril oli taas täiskasvanud noorte osadus Dialoog, seekord kiriku kantseleis. Meid külastas piibliõpetaja Mary Jean Powers Ameerikamaalt. Muljed õhtust on soojad ja tahaks neid teiega ka kohe jagada.

Õhtu teema oli rahu ja seega uurisime piiblist kirjakohti, mis räägivad rahust. Tõsi on see, et keegi ei tea rahust nii palju, kui Jumal ja tema enda sõna on parim koht, kust vastuseid saada.

Mary jagas meile ka skeemi, mille alusel piiblit lugeda ja ütles, et kui tema hakkas selle järgi piiblit lugema, siis see muutis tema elu täielikult. Ta julgustas meid edaspidigi võtma aega piibliga sellisel viisil, mis tahes teemat uurides.

Õnnistades teid kõiki, keda kohal polnud, panen need punktid siia kirja, et teie isiklik aeg piibliga oleks tõhusam. Niisiis, kui istud oma piibliga maha, võta kätte paber ja pastakas ja tee nii:
1. Palveta, et Jumal avaks sulle oma sõna ja sa saaksid loetust aru.
2. Loe kirjakohta vaikselt.
3. Loe valjusti ja loe nii, nagu Jumal seda sulle ütleks. (noomivalt, julgustavalt vm)
4. Jooni alla sõnad või väljendid, mis äratavad sinu tähelepanu.
5. Võrdle erinevaid tõlkeid (võimalusel erikeelseid piibleid, see võib kirjakohta avada rohkem.)
6. Kirjuta kirjakoht välja (näiteks selliselt nagu see käiks just sinu kohta)!
7. Mõtiskle kirjakoha üle (nt tee kirjakohast oma palve Jumalale)!
8. Proovi võtmesalm meelde jätta!
9. Palveta võimaluse eest edasi anda seda, mida oled saanud. Kui oled õppinud midagi Jumala sõnast, siis tekib ka vastutus seda edasi anda, julgustada kedagi, palvetada kellegi eest jne.
10. Kui oled hea joonistaja, saad kirjakohale juurde luua illustratsiooni.

Soovin südamest jõudu teile sellega, et võiksite piiblit armastama hakata! Endale soovin sama :)

Mari-Vivian

Dialoog ülemises toas

2010-10-01T05:41:00.000-07:00

Mõned nädalad tagasi korraldasime n.ö esimese ametliku vanemate noorte ürituse! See oli meie väike algus, millest loodetavasti kasvab midagi ilusat, mis mõjutaks paljusid südameid ja elusid.

Rääkimas käis Toomas Vebel meie kogudusest. Õhtu kujunes ootamatult soojaks, ma pole ammu enam kedagi nii pingsalt kuulanud kui Toomast. Ilmselt mõjus positiivselt (lisaks sõnumile, mis tuli otse südamest) ka noortetoa hubasus ja väiksus, kus helid ja tähelepanu nii kergelt ei haju.

Toomas rääkis sellest, kuidas Jumal ootab, et me teda ei häbeneks ja iga võimalus, kui Ta juhib meid kellelegi tunnistama, et ole lihtsalt juhus, vaid Tema poolt kavandatud ja ette valmistatud olukord. Ta rääkis ka sellest, kui suur on see kingitus, mille Jumal on meile teinud: vabastanud meid ahelaist ja vanglast, kus oleme oodanud surmanuhtlust, ta tõi võrdluseks ühe loo mehest, kes oligi päriselt Aafrikas vanglas oma hukkamist ootamas ja sai ootamatult vabaks! Pärast seda pühendas ta oma elu, et kuulutada evangeeliumi.

Elu koos Jumalaga on tegelikult lihtne, on vaja julgust ja mitte häbeneda, see on see, mida Jumal meilt ootab.

Pärast Toomase kõnet oli meil laua ääres armas vestlusosadus, mis nii, nagu plaanitud oligi, andis võimaluse inimestele rääkida olukordadest oma elus.

Selles õhtus oli intiimsust ja osadust, midagi, mida paljud meist tõesti vajavad. Oli võimalus olla ja mõelda ja avada oma südant. Lihtne.
Järgmine õhtu toimub juba sel pühapäeval, 3. novembril kell 18.00 kantseleis!

Mari-Vivian

Tore dialoog

2010-09-22T07:41:00.000-07:00

12. septembril toimunud osadusõhtu „Dialoog“ meeldis mulle väga. Inimesi tuli isegi rohkem, kui ma olin mõelnud.

Peale väikest sissejuhatust ja palvet alustasime ülistusega. Laulsime kitarrisaatel mõned laulud, mis olid mulle südamelähedased. Muusika oli ilus ja lihtne. Meie õhtu teemaks oli “kristlane maailmas“. Toomase kõne oli siiras. Ta tunnistas, et tal on vahel raskusi Jeesusest ja Jumalast kaaslastele rääkida, kuid oluline on seda teha, kui Jumal südamesse paneb. Teema andis mulle mõtlemisainet ja olin rahul, et olin saanud Toomast kuulata.

Õhtu jätkus kohvilaua taga arutlemisega. Arutelu kujunes pingevabaks, sõbralikuks ja mitmekesiseks. Inimesed said vabas vormis oma mõtteid väljendada. Arutelule lisasid hubasust juurde võileivad, puuviljad, kook ja soe jook. Lõpetuseks palvetasime üheskoos. Järgmine kord plaanin uuesti minna. Ootan põnevusega, millisel teemal siis räägitakse ja kes on kõnepidajaks ja milliseks kujuneb meie arutelu. Armas!

Anneliis

Minu elu esimene Oleviste noortelaager

2010-08-30T07:01:00.001-07:00

Kõik, kes te tänavu noortelaagris käisite, juba teate, kui äge see oli ning kes ei käinud, juba ilmselt teavad seda, kui äge noortelaager oli, sest hea info levib kiiresti.

Mina käisin Oleviste noortelaagris esimest korda ning võin öelda, et see oli minu elu siiani üks lahedamaid laagreid. Selline tunne oli, et kui pere ja paar sõpra lisaks kutsuda, võikski sinna jääda. Igavust ei olnud hetkekski, sest päevad olid sisustatud kõiksuguste huvitavate tegevustega. Kõht polnud tühi, sest köögi meeskond oli võrratu ning laagrilised olid loomulikult parimad! Ma sain paljude inimestega palju lähedasemaks ning see rõõmustab mind väga. Kuigi käisin Nuutsaku järve ääres esimest korda, ei kujutaks ma seda laagrit küll kusagil mujal ette. Kus oleks veel nii ilus järv, lahe saunamaja ja hiigel vabaaja plats?

Laagrist jäid mulle kõige eredamalt meelde teatevõistlus (khm…jahu…khm), avapauk, Jeeriko kisa, viimase õhtu ülistus, saunaõhtud, Tommi hommikune räpp ja see, kui meie grupp pidi köögis olema. Ristimine oli minu jaoks eraldi suur sündmus, sest ma olin seda hetke enda elus nii kaua oodanud ja siis see oligi käes. Ja kas te panite tähele, kuidas Jumal meid ilmaga õnnistas? Enne ristimist sadas, kuid ristimise ajal oli päike väljas ning peale ristimist oli vist taevas ka suur, suur pidu. Ma pole sellist tormi ja mürinat enne kuulnud.

Suured õnnitlused neile, kes said päästetud. Jumal armastab teid nii, nii väga ja soovib teile kõige paremat!

Jääme põnevusega ootama uut laagrit!

Margit

Kiri Puhhilt (järjejutu 3. osa)

2010-08-08T23:42:00.000-07:00

Kallid sõbrad!

Pole teid juba nii-i kaua näinud!

Nagu te mäletate, otsisime ööd ja päevad Tuhande Aakri Metsast oma aaret. Küsisime siit ja otsisime sealt, aga kogu metsa peale ei leidunud ühtegi tarkpead, kes meie mõistatuse oleks osanud lahendada.

Te kindlasti mõtlete, miks mind nii kaua näha pole olnud. Ja et kuhu aarete kaart on kadunud. Ma räägin teile. Ühel hommikul pärast meie otsinguid ma ärkasin üles ja sain aru. Pole muud varianti, kui tuleb Laia Maailma otsima minna. Ma küll natuke kartsin, sest ma pole ju kunagi, mitte kunagi Tuhande Aakri Metsast välja läinud. Aga ma pakkisin oma meepurgid kokku ja asusin ikkagi teele.

Oh te ei kujuta ettegi, mida kõike ma näinud olen! Ma käisin väga pikalt ringi, aarete kaart kaasas loomulikult. Ma käisin Suure Kivi Tagusel Maal ja küsisin sealt. Aga keegi ei teadnud. Ma käisin Suure Mäetipu Maal ja küsisin sealt. Aga keegi ei teadnud. Ma käisin Avara Välja Laanel. Aga keegi ei teadnud. Ja lõpuks ma käisin isegi Lagunenud Majade Maal!!! Isegi seal ei teadnud vastust mitte keegi.

Mu mesi hakkab otsa saama ja samuti minu lootus. Keegi ju ei tea vastust!
Sõbrad, ma tulen koju tagasi.

Varsti näeme!
Teie Puhh

Paadimatk

2010-08-02T04:55:00.000-07:00

Kirjutan paadimatkast ehk siis lebomatkast nagu asjaosalised seda ise nimetasid. Esimesel päeval (22. juulil) asus Tallinnast ja selle lähistelt teele 9 matkalist veidi uniselt, kuid siiski seiklusjanuliselt. Kuna päike oli sellel päeval väga kuum, siis oli meie plaan aere mitte kasutada ning lihtsalt vooluga kaasa minna.

Nii see aga ei läinud, sest tuul oli meile vastu ning seepärast möödus esimene päev paadis siiski aerutades. Suure osa ajast veetsime päästevestidega vees ulpides, mängides kulli, süües banaane ning niisama vees lõõgastudes. Kõige põnevam asi paadiga vees olles oli kärestikest läbi minek ja õnneks oli neid kärestikke palju. Jäime päris mitmel korral mõne kivi otsa paadiga kinni, kuid meie sõiduvahendid püsisid siiski tervena. Telgid saime püsti panna Uuetoa talu lahke pererahva hoovis. Peale lõkke ääres söömist ja ühist palvet pidid kõik jooksuga oma telkidesse minema, kuna algas äikesetorm.

Teise päeva hommikul sõime pannkooke, tänasime Jumalat ja palvetasime. Terve järgnev aeg möödus suhteliselt lebotades. Istusime paadikatuse all, sõime, sõime, sõime, ujusime ja vahepeal kui kärestik või kõrkjad lähenesid siis aerutasime. Õhtul kui paadid olid kaldale tõmmatud, õhtusöök söödud ja ühine palve ning ülistus ära tehtud, hakkas taevas sähvatama ja vihma sadama.

Kolmandal päeval liitus meiega teine paadimatka rühm. Enne kui paadid vette pandi, oli ilm tusane ning ähvardas vihmale minna. Palvetasime üheskoos ning kui silmad avasime, tuli päike välja. Asusime koos teele kolme paadiga Türi juurest. Möllu oli palju - ujumine, üksteise vette tõmbamine, paatide vallutamine jne. Igal pool ümberringi olid vihmapilved, kuid meie kohal oli tänu Jumalale selge taevas ning päike.

Kokkuvõtteks võin öelda, et paadimatk oli väga, väga vinge ning soovitan järgmisel aastal teilgi sellest osa võtta. Jumal oli seda ettevõtmist täiega õnnistanud ning Ta hoidis ja kaitses meid kogu aeg nii halva ilma kui ka õnnetuste eest. Tänu Isale selle üliägeda kogemuse eest!

Siret

Avastuse jälil (järjejutu 2. osa)

2010-07-12T04:06:00.000-07:00

(Puhh on karbiga korraks üksi jäänud ja näeb Iiahit)

Puhh: (elevuses) Iiah, tule vaata, mis meil siin on!
(imestunult) Miks sa nii näost ära oled?
Iiah: (väga pettunult ja isegi etteheitvalt) Kust te selle siis saite? Jälle jäin mina millestki ilma. Nagu alati.
Puhh: (ikkagi elevuses) Aga tee sina see siis lahti, eks! Aga ole ettevaatlik, seal on vist pomm sees...
Iiah: (ikka veel natuke solvunult) Ah, see on nüüd küll üks rumal jutt. Keegi ei paneks niiii ilusa karbi sisse mingit tobedat pommi.
(kärsitult ja juba pisikese uudishimuga) Anna siia!

(Teeb karbi lahti ja vaatab üllatunult ja pisut segaduses sisse)

Iiah: Kuule, siin on tõesti midagi sees!
(võtab välja) Ah, mingisugune kokkuvolditud paber.
Puhh: (tähtsalt) Äkki see on plahvatuspaber. Selliseid asju on! Küll mina juba tean.
Iiah: (uudishimulikult) Vaatame, seal võib olla midagi tähtsat kirjas!

(Puhh võtab paberi ja voldib lahti)

Puhh: (veerides) Aaa-ree-tee k-aaaaart.
(väga õhinal ja lootusrikkalt) Ohh!!!
Iiah: (jääb paberit jõllitama) Aga siin polegi rohkem midagi kirjas. See on kindlasti mingi totter nali.
Puhh: (uurib paberit) Ei, see ei ole veel kõik!!!
(veerib edasi) L... K... 1... 2... 3... 3...
(hüüatab õhinal) Oh, mis see küll võiks tähendada!? Iiah, me peame selle saladuse lahendama!

..jätkub...

Mina usun

2010-07-12T03:45:00.000-07:00

27.–30. juunil toimus vanas heas Nuutsakus Oleviste lastelaager. Teemaks oli seekord „Mina usun“ ja abiks palju Oleviste noori. Lõpuks kujuneski nii, et töötegijaid oli vaat et sama palju kui lapsi, aga on ju ainult positiivne, et meil leidub koguduses nii palju hea südamega inimesi, kes on oma suvist vaba aega nõus ohverdama ja appi tulema. Ja tegelikult oli lapsigi päris palju – nii 70 ringis, seega jätkus sagimist igasse laagripäeva.

Pärast selliseid laagreid ja ettevõtmisi mulle alati tundub, et olen ise saanud palju enam, kui välja jõudsin jagada. Kohtasin väga huvitavaid lapsi, kas või oma grupist – meil oli nii kristliku kui ka täiesti mittekristliku taustaga lapsi, aga laagris see tegelikult ei lugenudki, sest ma usun, et igaüks leidis selle oma, mida vajas, ja lastele endile väga meeldis. Kõige võimsam oli näha lapsi, kes räägivad, mis Jumal nende elus on teinud! Nende südamed on nii siirad ja rikkumata.

Kahjuks juhtus mul endal seekord nii, et jäin vahetult enne laagrit haigeks. Ja laagris kohapeal läks iga päevaga vaid hullemaks, kuni lõpuks tekkis ka palavik. Hommikuti üritasin lihtsalt magada, et natukenegi energiat taastada. Üsna alguses tuli üks töötegijatest ja palvetas mu eest. Kuigi mul ei hakanud füüsiliselt parem, oli tema palve väga vajalik ja andis mulle indu juurde, et laagri lõpuni jätkata ja seda kogu rõõmuga teha!

Mulle läks väga südamesse see armastus, mida ma kogesin. Selle inimese poolt, kes mulle käed peale pani ja palvetas. Selle inimese poolt, kes mulle pärast laagrit rohtusid tõi. Selle inimese poolt, kes mulle söögikotiga külla tuli. Selle inimese poolt, kes tundis iga päev laagris huvi, kas mul on ikka paremaks läinud. Mul oli üleeile sünnipäev ja ma mõtlen, et olen selleks aastaks küll Jumalalt oma kingituse kätte saanud!

Ma usun, et selle aasta laager läks korda. Lapsed igatahes ei tahtnud kohe kuidagi asju kokku pakkida ja teele asuda. Mul on hea meel, et ma laagris käisin, ja hea meel iga lapse üle, kellega ma tuttavaks sain. Ja rõõm saab eriti suureks siis, kui neid samu lapsi ükspäev noortekal näha. Jumalat ülistamas.

Nele

Kummaline leid (järjejutu 1. osa)

2010-07-06T02:19:00.000-07:00

Puhh ja Notsu mängivad peitust.

Notsu: (sosinal, koopas peidus) "Puhh, ära nügi, ma veel kukun. Ära!"
Puhh: (sosinal) "Notsu, tasa, Kristofer Robin kuuleb veel meid. Psst!!"

(Kostub metallist karbi kolin)

Notsu: (sosinal, ehmatunult) "Puhh, mis see oli!?!"
Puhh: (juba kõvema häälega)"Ma ei näe hästi, aga tundub mingi karp olevat. Mis seal sees võiks küll olla?"
Notsu: (riieldes) "Puhh, ära puutu, äkki lendame vastu taevast!"
Puhh: (unistades) "Oi, see võib ju päris põnev olla, niimoodi taeva all lennata. Ilma õhupallita ja puha. Viuuu, viuuu....pauhti!"
Notsu: (hirmunult) "Me kukuks ju alla. Minu poolt ei aitäh!
(ikkagist uudishimulik) Aga mis seal karbis ikka olla võiks?"
Puhh: (õhinal olles) "Notsu, läheme näitame teistele kaa."

(Väljuvad koopast)

Puhh: (joostes hingeldavalt hüüdes kõva häälega) "Kristofer Ro-o-bi-in, kus sa ole-e-d? Vaadake, mis me leidsime!"
K.R.: (vastu joostes) "Mis nüüd lahti? Olen si-iin!"
Puhh: (hingeldades) "Me Notsuga leidsime pommi!"
K.R.: (põnevil olles) "Nii põnev, päris pommi? Näita mulle!"
Puhh: (natuke pettunult) "Tegelikult küll metallist karbi, aga äkki on seal sees pomm? Kuula, kas tiksub?"
Notsu: (kurjustades ja nöökides) "Ainuke asi, mis siin tiksub, on sinu peas Puhh, ja see ei paista nii pea plahvatavat."
K.R: (tõreldes) "Notsu, nii ei tohi!"
Notsu: (torisedes) "Mis ta siis hirmutab kogu aeg ja tahab lennata. Kukkuda pole ju üldse tore."
Puhh: (natuke juba kärsitult) "Vaatame siis parem, mis seal karbi sees ikkagi on."
K.R.: " No, vaatame siis."

...jätkub...

Üht-teist jalgrattamatkast

2010-07-05T04:29:00.000-07:00

Siit tuleb jutt jalgrattamatkast, mis leidis aset 24.-26. juunil. Minu minek sinna oli peaaegu et juhuslik: mul oli vaja (või vähemalt arvasin vaja olevat) eemale saada kõigest sellest, mis moodustasid mu n.ö argipäeva mured. Tundub, et sain, mida vajasin. Loobusin matka ajaks ka argipäeva rõõmudest, aga matkal kogetud rõõm oli ehk suuremgi.

Balti jaamas sai matkaseltskond kokku, meid oli alla kümne ning kartsin, et sellest tuleb igav matk. Sõitsime rongiga Sondasse ning peatusesse jõudes ootasime, kummale rongipoolele perroon jääb, aga meie üllatuseks perrooni ei tulnudki ja pidime rattad rongist alla viskama.

Esimene matkapeatus oli külapood. Poetädi oli väga sõbralik ja armas. Tankisime moonakotid asju täis ja asusime Kiviõli poole sõitma. Vallutasime uue ja vana tuhamäe (muuseas uus tuhamägi on keelatud ala, kuid saime sellest teada alles siis, kui mäe alla sõitis turvamees ja meid alla kutsus). Pärast tuhamägesid käisime kohalikust kogudusest läbi ning edasi võtsime suuna ranna poole, kuhu jäime ka telkima.

Telkide ette rannaliivale tegime lõkke ning öösel käisime ka ujumas (vesi oli päris jahe). Ahjaa, ja kuna pime oli, siis ma koperdasin vees ühe mega-suure kivi otsa, aga see selleks... Taevalaotus oli see-eest imeilus ja suisa romantiline.

Ma ei viitsi kõike üles kirjutada ning ütlen lühidalt, et järgmine päev ja Toila rannas ööbitud öö olid ka vahvad. Mina ärkasin kell 5 hommikul ja hakkasin üksi rongi peale veerema kuskile Oru kanti, eksisin küll vahepeal ära, aga tänu Jumalale jõudsin ikka kohale.

Muhkel

Lugu sellest, kuidas Jumal vastas mu palvele.

2010-06-21T23:59:00.000-07:00

Otsustasin minagi teiega jagada oma kogemusi Jumalast ja Tema vastuseid minu palvetele. Mul on olnud mitu keerulist olukorda, kus ma ei tea, mida teha, kuid Jumal on vastanud mu palvetele ning andnud rahu südamesse. Nüüd ma kõnelengi kahest sellisest näitest.

Olin otsustanud ära leppida tuttavaga, kellega olin pool aastat tagasi segastel asjaoludel suhtlemise lõpetanud. Saatsin talle paar kirja ning palvetasin, et ta ikka vastaks ja oma pahameelest üle saaks. Ta vastas mulle, aga mitte nii väga sõbralikult. Tõsi, ega minagi ei kirjutanud just kõige südamlikumalt, lihtsalt ühed tuimad sõnad.

Tundsin, et vajan abiväge. Palvetasin arvuti taga, et Jumal annaks mulle öelda õigeid sõnu, mis toda tüdrukut ümber veenaks leppimise suunas. Järgmisel hetkel meenus mulle üks kirjakoht Luuka evangeeliumist, mis ütleb: „Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine“. Peale seda valdas mind suur rahu. See oli täpselt see julgustus, mida ma olin pingsalt otsinud, aga iga kord kaotanud nad muude mõtete alla. Niisiis hakkasingi trükkima väga pikka kirja ning lõpuks saatsin selle ära. Südamesse tuli rahu, et Jumal korraldab kõik hästi.

Samuti olen mõnda aega muretsenud oma tuleviku valikute üle. Ootab mind ju järgmisel aastal koolivahetus ja ma olin sügavalt kahevahel, millist kooli valida. Mõlemad koolid, mille vahel oli mul valida, olid minu meelest väga head. Ühel õhtul palvetasin, et saaksin selgust emb-kumb kool valida. Ja tuli imeline vastus! Nimelt kui käisin sõbranna lõpetamisel, rääkis direktor aktusel sellest, missugused valikud meie elus oleksid ratsionaalsemad. Mingil põhjusel tundsin selles kõnes ära oma otsitud vastuse.

Sellised imelised ja mõneti üleloomulikult vinged hetked panevad meid unustama igapäevamured, sest need kinnitavad, et kuskil on Keegi, kes muudab kõik need mured tühisteks. Ärme unusta, et Jumal vastab palvetele.

Sigrid

„Üks käik Iisraeli on parem kui 100 kõnet“

2010-06-16T04:34:00.000-07:00

„Üks käik Iisraeli on parem kui 100 kõnet“ ütles kord esimene „raudse leedi“ tiitliga nimetatu — Iisraeli kunagine peaminister Golda Meir. Aprillis oli imeline võimalus viibida koos Eesti 9 palveränduriga Iisraelis. Kuigi saime selle reisi raames külastada mitmeid olulisi kohti, toon nendest välja vaid mõne.

Surnumeri oli huvitav kogemus ja lõõgastus meile kõigile. Eriline on tunda, kuidas mineraaliderikas (ookeani veest keskmiselt 17 korda soolasem vesi) kannab ja võid istuda vees nagu kummipaat.

Reisi üks tippsündmusi oli aga Karmeni ristimine. Karmen lõpetas sel kevadel noorte alfa kursuse ning soovis saada ristitud just Jordani jões. Jordan on jõgi, kus ristiti ka Jeesus, ning nüüdki on see tuntud ristimispaik. Koos käisime veel teisteski Jeesuse eluga seotud paikades. Viibisime mäejutluse kirikus, mis on ehitatud paika, kus Jeesus arvatavasti rahvast õpetas. Olime Kapernauma sünagoogis, kus Jeesus jutlustas ja tervendas haigeid. Külastasime Naatsareti linna, kus Jeesus noorukina elas ning Kaana linna. Kaanas ülistasime Jumalat imekaunis laulatuskirikus, mis on ehitatud selle paiga lähedale, kus Jeesus Kristus tegi Johannese evangeeliumi järgi oma esimese imeteo – muutes vee veiniks.

Peatusime ka hauakirikus, Via Dolorosal, Templimäel ja Siioni mäel. Nutumüüri ääres palvetades kogesin erilist Jumala lähedust. Külastasime ka hauaaeda. Hauaaed on võimas arheoloogiline tunnistus Piibli teksti usaldusväärsusest. Isegi kui seda paika ei saa 100% tõestada, on see ometi ainus seni leitud paikadest, mis vastab 100% Uues Testamendis kirjeldatud faktidele Jeesuse hukkamise ja matmise paiga kohta.

Karjaste välja Petlemmas võisin külastada seekord esimest korda. Sinna minek on riskantne, kuna Petlemm kuulub Palestiina omavalitsuse alla. Enne riigipiiri ületust teen juttu meie bussijuhiga — sõbraliku araabia noormehe Haithamiga. Huvitav on see tunne, mis mind Iisraelis viibides peaaegu alati valdab: ikka mõttes palun nii juutide kui araablaste pärast, et nad kogeksid Jumala armastust ja hakkaksid janunema tõe järele ja kohtuksid Jeesusega.

Üks erilisemaid hetki oli õhtupoolik Õlimäel. Leidsime ühe vaikse aia, kus võisime vabalt ja segamatult Jumalat ülistada ja imetleda päikese loojangut Jeruusalemma linna kohal. Iisrael on kahtlematult eriline maa juba selle poolest, et enamus Piibli sündmusi on toimunud siin ja saavad veel toimuma. Näiteks on ka Jeesuse teine tulek otseselt seotud Jeruusalemma ja Õlimäega. Jeesus tuleb varsti ja Ta jalad puudutavad Õlimäge.

Veljo

Eksamipabin ja Jumala abi

2010-06-10T23:16:00.000-07:00

Esmaspäeval 7. juunil pidin tegema suulist kirjanduse koolieksamit. Olin eelneval nädalal valmistunud, aga pooled piletitest jäid siiski alles viimasel õhtul ettevalmistamiseks. Läksin pärast kirikupäeva koju ning õppisin ja õppisin.

Ega ma ainult õppinud, ma palvetasin ka. Minu jaoks on olnud pikka aega hoomamatu, et Jumal annab meile häid ande, sest ma ei olnud osadele oma palvetele vastuseid veel kätte saanud. Siiski ei jätnud ma palumata. Ütlesin Jumalale, et Tema teab, millist eksamipiletit ma oskan ja millise ma eksamil saan. Usaldasin Teda.

Saabus esmaspäeva hommik ning enne eksamit istusime kahe klassikaaslasega koridoris ning ootasime eksamit. Loomulikult läks jutt sellele, kui nõme ja raske jms see eksam küll on. Sel hetkel ma seda ei mõistnud, aga ma olin hakanud kahtlema selles, et Jumal aitab mind. Hakkasin muretsema.

Eksamiruumi sisse minema pidin mina esimesena. Läksin sisse ja sain oma pileti. Number paberilipikul oli ilus – 14. Kui aga laua taha istusin ja lugesin, mis pileti ma saanud olin, pidin peaaegu toolilt maha kukkuma. Seda piletit ei olnud ma eriti õppinud (s.t läbi kirjutanud). Tekkis hetkeline paanika, aga palusin laua taga mõttes Jumalalt häid mõtteid ning panin kõik kirja, mida vähegi teadsin.

Pärast 15 minuti möödumist kutsus õpetaja mind vastama. Mõtlesin ega kaotada pole midagi ning hakkasin piletist rääkima. Suu kuivas ja õpetajal oli hapu nägu peas.
Sain jutu räägitud ning lahkusin ruumist. Istusin koridoris pingile ja mõtlesin, et hea, kui mind vähemalt läbigi lastakse. Siis aga meenus mulle, et olin ju tahtnud Jumalat usaldada ning palusin kohe andeks, et olin muretsema hakanud.

Pärast mõningast ootamist kutsuti meid taas sisse, et lugeda ette hinded. Olin närvis. Seejärel teatas üks õpetajatest, et mina sain hinde „5“. Ma olin täielikus hämmingus. Samas oli mu sees suur tänu Jumalale. Vaatamata sellele, et mina hakkasin muretsema, õnnistas tema minu vastust. Jumal tõepoolest teadis, milline pilet oli mulle vastamiseks parim!

Tahan Sind, kallis sõber, selle looga julgustada paluma ja usaldama Jumalat kõiges. Nüüd saan ma küll öelda, et Jumal on hea ja ustav, sest olen seda kogenud! Ma soovin, et ka Sina võiksid seda kogu aeg kogeda ning seda head sõnumit ka teistele jagada.

Johannes

Palveretked bussis

2010-06-01T05:29:00.000-07:00

Sel kevadel rääkis üks pastor noortekonverentsil „Põlev Pirn“ sellest, kuidas nad alustasid noortetööd ühes koguduses. Neid oli esialgu vähe, aga selleks, et noori juurde tuleks, käisid nad oma kodugrupiga ümber linna jalutamas ja palvetamas. Pastor mainis, et kui ilm oli halb, siis sõitsid nad bussiga ja palvetasid.

Sellelt pinnalt hakkas mul idee arenema - palverännak bussis oli midagi üsna uut. Otsustasime ise kodugrupiga ka bussipalverännaku korraldada ja sellel oli mitu eesmärki: me istusime kõik eraldi (et mitte üksteist segada ja et hoomata kogu bussi), me lugesime terve sõidu ajal Piiblit (et kasvatada julgust üldse Piiblit lugeda ühistranspordis), me palvetasime absoluutselt iga bussis olija eest. Sest kui vaadata Tallinnas bussides enda ümber ringi, siis vaatavad üsna kibestunud ja väsinud näod vastu, nende hing aga karjub Päästja järele, ilma et nad seda ise teaks.

Esimene kord oli meid 4, teine kord 7, ideaalis oleks võinud rohkemgi olla, aga ega see teine kordki viimaseks jäänud. Minu visioon on, et bussi astudes võiksid inimesed näha Piibleid ja noori neid lugemas, kogeda palve väge, mõista, et on midagi palju enamat kui hall argipäev.

Me kõik usume, et palvel on vägi. Tihti on palve parim, mida me saame anda. Palve läbi me muudame maailma ja selle poole me pürgimegi!

Gerly

Hiiumaa noortekas

2010-05-24T14:49:00.000-07:00

Apostel Paulus ütleb oma kirjas galaatlastele: "Seepärast nüüd, et meil on veel aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!" (Ga 6:10)

Möödunud nädalavahetusel oli meil kodugrupiga võimalus käia Hiiumaal, et Kärdla koguduse noortele õdedele-vendadele noorteõhtut läbi viia.

Laupäeval ärkasime kõik varakult ja sõit võis alata. Hiiumaalegi jõudsime üsna vara ja enne koosviibimist hiidlastega oli aega päris palju. Kasutasime seda varieeruvalt: mõned meist õppisid tulevasteks eksamiteks, osa harjutas õhtuks ülistuslaule ja paar julgemat käisid ujumaski. Koos koostasime õhtuks 4 lühikest näidendit Piibli lugude põhjal. Igaüks sai näitlemise alal pisut kätt proovida.

Päev tundus küll pikk, sest alati oli midagi teha, aga peagi jõudiski kätte õhtu ja Kärdla noored kristlased hakkasid kogunema. Koheselt, kui nad ruumi sisenesid, oli näha ja tajuda nendes seda erilist Jumala ligiolu. Hiiumaa noori tuli kokku tervelt 14 ja kõik nad olid väga avatud ning rõõmsameelsed.

Mida me koos siis tegime? Kiitsime ja ülistasime Jumalat, enamus meist tunnistasid oma kogemustest Issandaga, Daisy korraldas mõned aktiivsed mängud ja Toomas jagas sõna, mida illustreerisid meie varem ettevalmistatud näidendid ning päris ööhakul mindi üheskoos läbi linna mereäärde kiikuma.

Meil on siiralt hea meel, et meil oli võimalus koos nende noortega veeta üks unustamatu nädalavahetus. Hea, et saime neile jagada osakest oma Oleviste noorteõhtust ja nemad varustasid meid tohutult positiivse energiaga. Meie Issandal on selle paigaga suured plaanid ja juba praegu on ta läbi oma Püha Vaimu tegemas nii võimsat tööd nende sees.
Meie Isa teeb tööd kogu Eestimaa peal ja loodetavasti üsna pea tuleb ka meie maal võimas ärkamise aeg!

Angeelika

Minu esimesed Piiblipäevad

2010-05-19T10:30:00.000-07:00

Sellel aastal Paides toimunud Piiblipäevadel mulle väga meeldis. Tegelikult õnnestus mul esimest korda olla kohapeal terve ürituse vältel. Üritus toimus Paide spordihallis, mis oli piisavalt suur, et mahutada terve armee rõõmsaid noori. Juba õige pea spordisaali kohale jõudes tervitas mind EEÜÜ (Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus) kooseisu liige ja kutsus meid koos sõbrannaga joonistusvõistlusest osa võtma. Teema käsitles seda, millisena ma end tudengina tunnen/tunneksin. See oli tore algus.

Pärast avakoosolekut paigutati meid Paide koolimajja klassidesse. Ise tuli endale sobiv klassiruum valida. Mul olid väga toredad toakaaslased erinevatest Eesti kogudustest. Õhtusel koosolekul rääkis Risto Tamm. Meelde jäi see, et Jeesus ei ole mingi näpuganäitaja ning parastaja ning ei keela meil elust rõõmu tunda.

Laupäeval käisime väga suure kambaga Paide linna koristamas ning võtsime osa seminaridest. Värskes õhus kasulikku tööd teha oli meeldiv. Seminaride teemad olid kõik väga head, nii et valiku tegemine osutus keeruliseks. Mina valisin seminarid „Lõpuaegade lühiülevaade“ ja „Usklikud,kes lähevad põrgusse ja uskmatud, kes lähevad taevasse“ Sain kinnitust teadmisele, et Jumal on perfektselt õiglane ja kõik saavad täpselt selle palga, mille on ära teeninud.

Laupäevasel koosolekul oli suur rõhk pandud palvele ja ülistusele. Inimesed tulid ette oma terviseprobleemide eest palvetama ning mitmed said terveks. Väga hea tunne oli Jumalat kiita ja ülistada. Ka pühapäeva hommikusel kooslekul palvetasime üksteise eest.

Oleksime pidanud sõbrannaga tegelikult keset lõpukoosolekut juba Paide-Türi bussi peale minema, aga ei raatsinud, sest õhkkond oli seal nii hea. Ürituse lõpetas Jeesuse surma mälestamine. Lahkusin Paidest positiivselt laetuna ja teadmisega, et Jumal on ikka tohutult võimas! Plaanin minna ka järgmisel aastal.

Anneliis

"Ära muretse!" ehk meenutusi kevadmatkast

2010-05-17T09:03:00.000-07:00

Kuigi kevadmatkast on hulk aega juba möödas, tasub väärt sündmust ka siin blogis meenutada.

On laupäeva varahommik ja kell on umbes kuus – lõpuks ometi saab magama! Kella kümneks Hiiule Oleviste noorte kevadmatkale minna – ebareaalne? Kaheldav küll...

Osadus kristlastega vabas õhus ja matk pea koduukse ees on siiski midagi sellist, millest niisama lihtsalt ei taha loobuda. Mõned tunnid und ja kiire bussisõit ning juba olingi päikesepaistelisel metsaserval valmis Pääsküla raba avastama. Fotoaparaat oli samuti kaasas, et pildistada kõiki neid linde-loomi, kes ette juhtuvad. Nii vihjamisi võib ette öelda, et mälukaardil ruumipuudust just ei tekkinud.

Vaatetorni juurde liikus igaüks omas tempos ja mina jäin juhtgrupist pisut maha, seetõttu jäi tõenäoliselt nii mõnigi huvitav lugu kuulmata, aga matkal toimunu põhirõhk koonduski vaatetorni juurde. Seal laulsime matkalaule ja pärast toidu õnnistamist oli aeg keha kinnitada. Minul toidupakki kaasas polnud, aga selle eest oli hoolitsenud Isa Taevas. Ta pani purskama vulkaanid Islandil, õhku paiskunud tuhk peatas lennuliikluse, lennukompanii ei saanud realiseerida varutud saiakesi ning saatis need Oleviste kirikule. Selline oli Jumala käivitatud ahelreaktsioon varustamaks matkalisi saiakestega.

Sellised on võimalused, kui kasutada on kõik ressursid! Sellised on võimalused, et kinnitada matka juhtsalmi, milleks oli Matteuse evangeeliumi kuuenda peatüki 26. salm: „Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?“ Ainus lind, keda ma matkal nägin, oli matka noorimale osalejale kingitud mängupardike ja teda jälgides ma midagi ei õppinud, aga tean, et ka varem pole ma ühtki lindu nn külvamas-lõikamas näinud...

Taavi

Tegime ära!

2010-05-04T03:13:00.001-07:00

Laupäeval 1. mail toimusid üle Eesti „Teeme Ära“ raames talgud. Vihmast hoolimata osales sel talgupäeval eri paigus rohkem kui 28 tuhat inimest. Ka mina oma kahe sõbraga olime selle rahva seas esindatud – sedakorda Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala koristustalgul.

Päev algas kella 10 ajal, kui töödejuhataja jagas kätte ülesanded. Seejärel jagunesid inimesed iseenesest väikestesse gruppidesse ning töö võis alata. Esiteks asuti koristama prügi metsa alt. On hämmastav, kui palju visatakse prügi metsa alla. Täiesti uskumatu! Huvitavamate leidude hulka kuulusid näiteks täiesti ilusad spordiriided (maika ja dressipluus) ning leidus ka õhtuseks küllaminekuks teksapükste jäänuseid, aga kollane kummikinnas piimapaki kõrval oli justkui kirss tordil.

Mõne tunni möödudes, kui praht koristatud sai, hakati kokku vedama murdunud männioksi. Selle töö käigus sai igaüks proovile panna oma pingetaluvuse ning jõuvarud. Viimaks sai oksahunnik päris suureks tassitud ning siis võiski lugeda töö tehtuks. Kuna pärast tööd olid kõik väsinud ning kõigil kõhud tühjad, pakuti igale talgulisele ka suppi. Pärast seda võisid kõik tublid töösipelgad koju minna.

Järgmisel korral, kui selline üritus toimub, soovitan kõigil, kel võimalik, sellest osa võtta. See õpetab kaht väga tähtsat asja. Esiteks annab see hea võimaluse teha meeskonnatööd. Teiseks on selline looduse korrastamine kasulik nii kogukonnale kui ka keskkonnale (kasvõi näiteks konnale). Jumal lõi maailma täiuslikuks ja kindlasti ei plaaninud Ta prügi metsa alla, sestap julgustan Sind loodust meie ümber hoidma.

Ja lõppkokkuvõttes oli see ikka üks ütlemata tore päev.

Johannes

Südamesoojad muffinid

2010-05-04T02:19:00.000-07:00

Ühel päikselisel laupäeval käisime kodugrupiga kodutuid ja vaevatuid inimesi otsimas, et neile muffineid ja pirukaid pakkuda. Valisime kohtumispaigaks Tammsaare pargi. Mis edaspidi juhtuma hakkas, sellest hakkan kohe teile vestma.

Kui olime kodugrupiga kõik lõpuks kokku kogunenud, teatas Taavet, et nüüd jaguneme kolmesteks gruppideks ja jalutame ringi, räägime inimestega, kuulame nende muresid, jagame muffineid ja muud mõnusat, mida olime kaasa võtnud. Alguses see idee mulle väga ei meeldinud, sest ma pole mingi eriline suhtleja, kes läheks võõra inimese juurde ja hakkaks temaga rääkima. Igatahes suundusime lõpuks Cäthy ja Kristjaniga läbi vanalinna Balti jaama poole, hiljem liitus meiega ka Maria.

Jagasime paarile kodutule muffineid. Lõpuks leidsime ühe naise, kellega natuke pikemalt rääkima jäime ja ta tunnistas meile pisarsilmi, et on alkoholist sõltuvuses ja tahab sellest lahti saada, kuid lihtsalt ei suuda. Mees ja poeg olid tal surnud ning ka tema oli proovinud teha enesetappu. Veel vaevas teda epilepsia. Päris kurb oli kuulata seda. Rääkisime talle natuke ka Jumalast ja ta ütles täiesti siiralt, et usub Jumalat ja nii palvetasime koos temaga päästmispalve.

Pärast seda juhtusime kokku veel ühe vanema mehega. Ta ajas mind oma jutuga täitsa naerma — nii naljakad väljendid olid lihtsalt. Ise pidavat ta ka vahel käima Olevistes. Kurtis teine veel, et tal oleks hädasti päikseprille vaja, kuna kevadine ere valgus paneb tal silmad vett jooksma. Mõtlesin hetkeks, et ma nagu väga ei raatsiks talle oma prille anda, kuna olin just need eelmisel päeval ostnud, kuid järsku andis hoopis Maria oma prillid papile ja vot siis need õiged pisarad alles tulid!

Kirjutaja, kes soovis jääda anonüümseks

Mõtisklus palvest

2010-04-30T06:25:00.000-07:00

Jumala sõna ütleb Uues Testamendis ilmutuse raamatus "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi minu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga." (Ilm 3:20).

Kogu Piibli sõnust tunnen vaevalt ühtki teist, mis heidaks palvele nii kirgast valgust kui see. Minu meelest on see võti, mis avab püha palvemaailma ukse.
Kui meie palvetame, siis laseme Jeesuse oma südamesse. Selles piiblikohas öeldakse meile kõigepealt, et mitte meie palve ei ole see, mis sunniks Jeesust tulema meie juurde, vaid Jeesus ise suunab meid palvetama. Tema koputab. Nõnda avaldab Tema oma tahtmist tulla meie südamesse. Jeesus koputab meie südameuksele ja see panebki meid palvetama.

Piiblikoht heidab aga omalt poolt uut valgust ka vanale prohvetlikule sõnale: „ennäe kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud!" (Jes 65:24). Ja tõesti, veel enne, kui meie Tema poole hüüdagi jõuame, näitab Ta meile juba armuliselt andi, mille Ta on otsustanud anda. Tema koputab, et mõjutada meid palvetama ja palve kaudu vastu võtma, mille Tema meile on määranud.

Palve ei ole midagi muud ega keerulisemat, kui Jeesuse laskmine enda südamesse ja ellu, oma muresse ja rõõmu. Palve on Jeesuse laskmine enda ligi, nii et Tema saaks tarvitada oma väge meie aitamiseks ja austada oma nime meie küsimustes. Tema teab, et oleme põrm, sellepärast tegi Ta ka palve niisuguseks, et jõuetumgi saaks seda proovida. Sest palve on ainult ukse avamine Jeesusele. Selleks pole vaja jõudu. Küsitakse vaid, kas tahame — kas tahame lasta Jeesust enese ligi.

Taavet

Päev Paliveres

2010-04-28T03:15:00.000-07:00

Nii hea on olla tööriist Jumala käes ja seda eriti veel koos kodugrupiga. Nimelt eelmine esmaspäev käisime Paliveres eakamate inimeste osadustunnis teenimas tunnistuste, laulu ja palvega. Kui kohale jõudsime istusid kõik üle-eelmise põlvkonna noored juba ammu reas (neil hilinemisega probleeme ei ole). Meid võeti vastu suure heameele ja armastusega.

Usun, et see oli Jumala plaan meid juhtida sellesse paika, kus paljud võibolla ei käi. Iga noor, kes kaasas oli, jagas oma tunnistuse, kuidas tema Jumala lapseks sai või midagi sellest, mis antud hetkel südames oli. Nähes seda, mis Jumal seal tegi, mõtlen oma pea sees, et miks meie kodugrupid selliseid asju tihemini ette ei võta, see pole ju üldsegi raske!?

Meie maal on palju väikeseid kogudusi, kes ootavad juba aastaid, et noored tuleksid ja julgustaksid neid värskuse ja siirusega. Ma julgustan teid, kelle hoolde on antud Issanda armust ja suurest halastusest vastutus noorte ees, et oleksite julged ning innukad meie Issanda töös. Palju õnnistusi ning Jumala armu, mis saab suureks läbi meelepärase elu meie Issandale!

Taavet

Esimene tunnistamine

2010-04-21T23:12:00.000-07:00

Kui mulle kaks päeva enne noortekat pakuti, et võiksin tulla tunnistama sellest, kuidas Jumal minu ellu tuli ja mida ta minu elus muutnud on, oli minu esimeseks reaktsiooniks see, et ma ei julge. Enne lõplikku vastust otsustasin siiski võtta aega, et Jumalaga nõu pidada. Ootasin ja palvetasin kaua, et saada mingitki märki, mida ma otsustama peaksin. Minu sees oli täielik vaikus. Nii vaikne, et hakkasin juba kartma, et see otsus tuleb seekord mul endal langetada. Ootasin veel. Mingil hetkel tabas mind mõte, et kui ma julgen kodus oma perekonnale neist asjust avatult rääkida, miks ei peaks ma seda oma vaimuliku perekonna ees teha julgema? Sellega oli asi otsustatud – ma lähen tunnistama.

Enne tunnistamist mõtlesin enda jaoks läbi need asjad, mida ma jagada tahan. Jagasin neid täpselt nii hästi või halvasti nagu ma tol hetkel oskasin. Kuigi tunnistamisel läksid paljud asjad meelest ära, millest rääkida tahtsin, meeldis mulle seda teha. Tihti otsime kindlustunnet kusagilt väljastpoolt, aga see tuleb seest. See on seal alati olnud.

Kuigi esimesel korral läks meil kõigil (Angeelika, Margit, Siret) natuke sassi, loodame me siiski, et nii mõnigi noor sai meie tunnistustest kindlust südamesse ja indu otsida Jumalat üha enam ja enam. Me kõik tundsime, et tunnistamise ajal oli Jumal meiega. See ongi kõige tähtsam. Tema hoiab ja juhib meid kõiges!

Angeelika

Noortelt noortele

2010-04-20T06:48:00.000-07:00

Märtsi viimastel päevadel korraldas üks Nõmme kodugrupp Pääsküla piirkonna noortele ühe mõnusa pärastlõunase koosviibimise. Kohale tuli üheksa tõeliselt noort inimest. Meie ühine noortekas algas ühise näksiga poole kolme paiku. Üritus jätkus tutvumismänguga – ülesandeks oli paarilisega rollid vahetada ning end tutvustada, mis kujunes üsna lõbusaks. Välja tuli nii mõnigi huvitav hobi või fakt. Näiteks ühele noorele meeldis palju süüa, teine tegeles karatega ja kolmas tahtis saada automehhaanikuks.

Programmi põhiosa algas ülistusega ehk Jumala kiitmisega ning sellele järgnes popp ja noortepärane loeng lõbusate slaididega teemal „Kas kristlus on igav, iganenud ja kasutu?“. Jõudsime järeldusele, et kristlus ei ole igav, iganenud ega kasutu, sest Kristus tegutseb ka tänapäeval ning Temas on elu elamist väärt. Sõnum võeti soojalt ja huviga vastu.

Pärast sõnumit oli igal ühel võimalus meeskonnaliikmete juurde palvetama minna (seda võimalust kahjuks keegi noortest ei kasutanud). Samal ajal tegid Mari ja Melari ülistust ning laualt võis head ja paremat põske pista. Mõne aja pärast muutusid noored väga elavaks ning Mari juhtimisel korraldasid kodugrupi noored mänge.

Kokkuvõttes oli väga mõnus ja hubane pärastlõuna. Usume, et Jumal teeb oma head tööd neis noortes edasi. Ütleb ka ju Pühakiri: „olen veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva.“

Johannes

Kuidas elad, kodugrupp?

2010-04-12T23:14:00.000-07:00

Kui ma olin laps, siis oli meil kodus üks uksepiit, mis oli täis kriipsukesi. Iga kriipsuke näitas seda, kuidas ma olin pikkuses kasvanud. Siis oli hea jälgida, et näe 5 sentimeetrit on pikkust juurde visanud. Mõõtmine ja vahekokkuvõtete tegemine ongi sellepärast oluline, et näha, kuidas areng on toimunud.

Hiljuti tehti üks vahekokkuvõte Oleviste noorte kodugruppide elust. Selle eesmärk ei olnud mitte pingerea koostamine ega parimate valimine, vaid ülevaate saamine, kuidas on kodugruppidel läinud. Sellest ülevaatest ongi nüüd allpool juttu.

Kodugruppe on hetkel kokku 8 ning kokku käib neis umbes 88 noort. Asukoha poolest on esindatud Nõmme, Pirita, Mustamäe, Kristiine, Kesklinn, Mähe, Saku. Kodugrupil on neli ülesannet: õppida Jumalat tundma ja austada Teda, õppida üksteist tundma, (k)anda edasi head sõnumit Kristusest ning teha midagi ühiskonna heaks. See tähendab, et kodugrupid oma positiivse mõjuga ei ulatuks mitte ainult kodugrupiliikmeteni, vaid ka ümbruskonnas elavate inimesteni. Mitmed noortegrupid on seda rolli täitnud — näiteks korraldanud evangeelseid noorteüritusi, külastanud vanureid, jaganud toitu, osalenud heakorra- ja abitöödel ning üks grupp käis varjupaiga koertega jalutamas jms. Samuti kinnitati, et ka vaimulik kasvamine on gruppides jõudsasti edenenud ning kodugrupiliikmed tunnevad ja toetavad üksteist ning palvetavad üksteise eest.

Samas ei saa loorberitele puhkama jääda, sest arenguruumi on igas kodugrupis. Mõnes kodugrupis on vaja üles õhutada ühiskonna teenimise rolli, mõnes jällegi evangeeliumi jagamise rolli. Aga mulle tundub, et eelmisest vahekokkuvõttest alates kuni tänini on Jumal kodugruppide elu ja toimimist elavdanud. Lisandunud on uusi noori ja uusi gruppe.

P.S. Oleviste noorte kodugruppide kohta saad rohkem infot veebilehelt www.onoored.ee

Kersti

Vale!

2010-03-22T15:03:00.000-07:00

Hei-hei-hei-hei noor! Kas sinul juba on oma kodugrupp? Täiega lahe, kui sul on! Aga kui pole, saad nüüd siit lugeda, mida meie näiteks oma kodugrupis teeme. Sel nädalal rääkisime pikemalt valetamise teemal.

Võib-olla sa arvad, et siin polegi midagi rääkida, et valetada lihtsalt ei tohi või siis arvad just, et valetamine on loomulik elu osa. Või sa küll arvad ja tead, et valetama ei peaks, aga kui oled endaga hästi aus, siis saad aru, et sa ise küll valetad ikka aeg-ajalt ega saa kuidagi selleta läbi.

Igal juhul meie oma grupis avastasime, et me kõik oleme valetanud ja/või teeme seda siiani regulaarselt, näiteks selleks, et suuremast jamast pääseda. Arutasime ka selle üle, kas valetada või tõde varjata selleks, et kellegi elu päästa, on õige. Ja ka selle üle, kas tõe varjamine on ka valetamine.

Üks huvitav asi, mis meie jutust välja koorus, oli, et selleks, et mitte valetada ja seejuures ka mitte jamasse sattuda, tuleb muuta oma elu. Näiteks teha kõik vajalikud asjad ära, et pärast poleks jamasid sellepärast, et need tegemata on.

Enda elu pole sugugi kerge muuta, kui te olete märganud. Vahel tundub see isegi võimatu. Aga igal juhul võib alustada sellest, et paluda endale Jumalalt selleks jõudu.

Nii tore oleks teada, mida sina sellest teemast arvad. Kirjuta siia kommentaaridesse!

2010-03-13T12:57:00.000-08:00

2010-03-08T07:25:00.000-08:00

2010-03-05T13:15:00.000-08:00

"Kuule, tead mida v? Ma sattusin mingile asjale eelmine nädal, sa ei kujuta ette! Noh, see on nagu kirikus ... mingi alfa või midagi oli selle nimi. Noorte alfa. Kõigepealt ma ei saanud üldse aru, mis asi see on. Mu õde hakkas seal käima ja siis alguses ma olin täiega vastu ja... Noh, päris alguses oli savi, aga siis ma nägin, et ta võtab seda kirikuasja tõsiselt ja see täiega kohutas mind. Lõpuks ma olin nii hämmingus, et otsustasin ise kohale minna ja vaadata, mis mu õde sinna veab. Ma siis läksingi ja jäin käima."

Umbes nii võiks oma kogemust kirjeldada Nele, kes on tegelane Oleviste Noorte Alfa draamas ning kes pärast mõningast kõhklust on otsustanud ise ka kristlaseks saada.
Sa kindlasti oled kuulnud Alfa kursusest! Midagi ikka oled või tõesti ei ole? Noh, igal juhul toimub juba mitmendat hooaega (nii et iga poole aasta tagant algab uus) Oleviste kiriku ülimises toas noortele suunatud Alfa kursus, kuhu võib ise tulla ja kutsuda ka oma sõpru. Seda viivad läbi onoored ise.
Sel aastal on meeskond rekordiliselt suur, lausa nii suur, et paneb otsima uusi väljundeid ja samas ka soovima, et osavõtjaid oleks rohkem.
Alfa on hästi tore, üleni! See koosneb toidust, muusikavideotest, draamast, loengust ja vestlusgrupist. Samuti hästi paljudest toredatest inimestest. Kogu üritust saadab ka palve, mis, ma usun, annab õhtutele juurde veel rohkem soojust ja Jumala armastust!
Mina ise olen osa draamatiimist ning mul on hea meel endal, et pärast mitut hooaega on esimest korda meil olemas ka suurem draamameeskond ning näidenditel on ka läbiv süžeeliin, kus tegelasteks on kaks õde ning nende naabrid ja sõbrad.
Kui Sa pole veel käinud, siis tule meid vaatama! Ja kutsu oma sõpru-tuttavaid ja võõraid ka nii noorteõhtutele ja edaspidi ka alfale, meie oleme igal juhul valmis neid vastu võtma kahel käel!

Flaierite jagamine!

2010-03-01T22:58:00.000-08:00

"Mine välja teede peale ja aedade äärde ja sunni sisse tulema, et mu koda saaks täis!" Lk 14:23

Käisime möödunud reedel "Viru" keskuses ja "Solarises" noorteõhtute kutseid jagamas. Olime viiekesi: Angeelika, Margit, Siret, Ilmar ja Veljo. Kogunesime ja palvetasime noortetoas, et Jumal juhiks ise meie käiku. Lugesime ka Jumala Sõnast, kuidas Jeesus julgustas oma jüngreid välja minema. Iga kord on ju isemoodi ja vajame alati palvet. Minu jaoks oli väga eriline kogeda, kui väga meie noored armastavad Jeesust. Jumal juhtis kutsete jagamist imeliselt. Kuigi osad meist jagasid kutseid esimest korda, võisime end vabalt tunda, kogeda Jumala armastust ja jagada seda teistele. Angeelika palvetas kaubamajas oma mõtetes: "Jumal, juhata meie teele mõni selline noor, kes pole enam ammu kirikus käinud ja on jäänud usust kaugele." Vaevalt oli ta seda palunud, kui nii umbes 5 sekundi pärast ilmuski müügilettide vahelt vastu üks selline noor , kes lapsena palju Oleviste Koguduses käinud, kuid nüüd ammu usust eemal. See ei saa olla juhus! Suhtlesime noorte kampadega. Kuidagi eriti hea kontakti leidsin isiklikult just vene noortega, kellega vestlesin läbisegi eesti ja vene keeles. Nad olid usu suhtes väga siirad ja avatud ja võtsid kutsed tänulikult vastu, lubasid meie kodulehelt Oleviste noorte kohta uurida. Võisin ka tunnistada, kuidas Jeesus on minu elu muutnud. Tüdrukud kohtasid Viru keskuses ka ühte meie koguduse noort, keda meie ettevõtmine tõsiselt üllatas ja kes samas tunnistas, et tema ei julge kutseid jagada ega võõrastele läheneda. Kutsete jagamine võib olla hea harjutus ja treening suhtlemise hirmu ja barjääride murdmiseks. Igatahes on see väga tore viis, kuidas me saame Tallinna noorte pärast palvetada ja neile viia infot, et kusagil tehakse midagi noortega ja on koht, kuhu reede õhtul saab koos sõbraga tulla.

Iga reede õhtul kogunevad noored kusagil, liiguvad kampades või jõlguvad sihitult. MEIE peame viima neile hea sõnumi, sest meil on, mida neile jagada:)

Jagame kutseid nüüd igal reedel ja vajame selleks aktsiooniks alati vabatahtlikke abilisi. Koguneme palveks noortetoas kell 16.00. Tule ka!

Veljo

Üks õpetlik konnalugu.

2010-02-20T04:24:00.000-08:00

Viimasel ajal olen mõelnud ühe konna peale. Nimelt kuulsin lugu Konnast, kes alustas teekonda ühe kõrge mäe otsa. Mägi oli väga, väga kõrge. Mäe jalamile jõudes nägi konn paljusid teisi konnasid istumas ja puhkamas. Mõni neist astus ligi ja ütles, et mägi on konna jaoks kättesaamatult kõrge ja vaata et lausa eluohtlik. Aga loo peategelane jätkas reisi mäe tipu suunas, jättes selja taha jalamil istujad.

Möödus aega ja Konn oli jõudnud poolele mäele. Sealgi oli ees palju teisi matkavaid konni, kes pärast puhkepausi pöördusid tagasi mäelt alla. Kõik need matkajad hüüdsid kui ühest suust, et see mäetipp on konna jaoks lihtsalt liiga kõrge. Keegi neist polnud tipus käinud ning kõik nad teadsid rääkida vähemalt ühte hirmulugu mäetippu mittejõudmisest. Ühe jutuka konna sõnul pidid üleval mäel lausa konnaõgijad elama. Konn ei peatunud siiski, vaid rühkis edasi mäe tipu suunas.

Mida kõrgemale Konn jõudis, seda järsemaks läks mägi ning kõik poolelt teelt tagasi pöördunud konnad keelitasid Konna nendega tagasi tulema. „Mäe tippu ei olnud ealeski keegi konnadest jõudnud“, ütlesid nad. Tagasipöördujate sõnul võrduks selline edasiminek hullumeelsusena. Konn jätkas aga teekonda ja ei pöördunud tagasi.

Ja ennäe imet – viimaseid pingutusi tehes oli Konn lõpuks tipus. Pärast selgus, et Konn, kes mäetipu vallutas, oli olnud kõrvust kurt. Võib-olla kui Konnal oleks olnud hiilgav kõrvakuulmine, poleks ta tippu jõudnudki.

Mäetipp sümboliseerib mõnda head eesmärki või ülesannet, näiteks nagu kooli lõpetamine, eneseületamine spordivõistlustel või autokooli sõidueksami sooritamine. Olgem siis need, kes teisi julgustavad heade eesmärkide poole püüdlemisel, mitte need, kes pessimismi külvavad. Kui su sõber on kaldunud rajalt kõrvale, siis aita tal õige teeots taas üles leida. Ja siinkohal oleks paslik lõpetada Jeesuse sõnadega „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse!“ (Joh 14:1).

Kersti

Miks käia kodugrupis?

2010-02-13T14:09:00.000-08:00

Miks käia kodugrupis?

Sest kodugrupp on asendamatu võimalus olla oma õdede-vendadega osaduses nii nagu koosolekud ja noorteõhtud seda ei võimalda! Lisaks on see suurepärane koht, kus õppida Piiblit tundma ja saada Jeesusega paremaks sõbraks.

Väiksem seltskond loob isiklikuma ja usalduslikuma atmosfääri, kus on lihtsam ennast avada, esitada küsimusi ja saada nendele kohe ka vastused, leida palve- ja eestpalvekaaslasi, saada sõpru ja olla teistele sõbraks. Alati võib kaasa võtta uusi inimesi, ka mittekristlasi, ja kõik on oodatud, sest kodugrupid kasvavad ja lähevad pooleks ega saa mitte kunagi täis, mis tähendab, et keegi ei ole üleliigne!

Kui mind esimest korda kodugruppi kutsuti, siis ma veel ei teadnud, mida see endast kujutab ja mõtlesin, et ei ole huvitatud. Õnneks käis kutsuja piisavalt pinda ja otsustasin teisel korral ikkagi minna. Pärast seda ei puudunud ma enam kordagi! Kodukast sai väga eriline ja oluline osa mu nädalast ja ma ootasin kolmapäeva alati pikisilmi.

Aeg-ajalt on olnud perioode, kus ma pole saanud kodukas käia. Vahet pole, kas tegemist on aasta või nädalaga, juba üks vahelejäänud kord annab tunda, et midagi olulist on puudu. Nii et lisaks koguduse kooskäimistele ei tasu maha jätta ka oma kodugrupi kooskäimisi. Kui sa ei ole veel üheski kodugrupis, on viimane aeg mõnega liituda!

2009-12-31T09:01:00.000-08:00

Kuigi jõululaupäev on praeguseks juba möödas, kestab jõuluaeg kolme kuninga päevani (6. jaanuarini), mistõttu on veel asjakohane rääkida kodugrupi tegemistest Oleviste laste jõulupeol.

Vormiliselt on laste jõulupeol ja traditsioonilisel jõulujumalateenistusel mitu erinevust: näiteks nagu küünlajala meisterdamine, suur kommisöömine ja liikumapanevad mängud. Kuid vaatamata vormilistele erinevustele võis laste jõulupeo ja traditsioonilise jõulujumalateenistuse sisu osas leida ainult sarnasusi. Sarnaselt jõulujumalateenistusele rõhutati ka laste jõulupeol, et jõulude ajal tähistatakse Jeesuse sünnipäeva. Lastele räägiti lugu sellest, mis saaks siis, kui Jeesus poleks maailma tulnud. Kui Jeesus poleks sündinud, surnud ega üles tõusnud, siis poleks ka halastust, lootust, tõelist rõõmu ega päästet.

Kodugrupp sai oma käe külge panna mitmetes abistamistöödes alates laua katmisest kuni küünla süütamiseni. Oma lihtsa panusega saime toetada laste jõulupeo toimimist. Ja kui nüüd lastest rääkida, siis on meil kõigil neist palju head õppida.

Kersti Salu

Teine vanainimeste külastamine.

2009-12-27T16:11:00.000-08:00

Ka meie Nurme tänava kodugrupp käis nendel jõuludel meie koguduse kõige vanemaid liikmeid külastamas.

Mina ja Anete käisime külastamas Helmutit ja Taimit diakooniahaiglas. Harjutasime veel teel bussis jõululaulu, mida laulda ja muretsesime, kuidas meil see välja tuleb.
Kui kohale jõudsime, oli neil peog külas oma naisega ja nad hakkasid just minema. Helmut on hästi armas vanahärra, ta enam käia ei saa, istub ratastoolis. Meid tervitades viskas nalja, et andke andeks, ma olen nii laisk, et ei viitsi tõusta.

Laulsime laule, vaatasime pilte ja rääkisime juttu.
Saime teada, et nad on algselt Immaanueli kogudusest, nad rääkisid ka natuke oma tutvumisest ja õpingutest. Samuti sellest, kuidas nad tulid Olevistesse ja kui palju koore seal oli... naiskoorid-meeskoorid, aga et kunagi keegi ei laulnud nii ilusti kui meie täna neile! Nii ilusti kõlas neilemeie laul, mille pärast me nii pabistasime!

Laulsime ka koos jõululalu ja lõpuks ütles Helmut, et meie külaskäik oli nagu jõulukingitus. Taimi ütles selle peale oma mehele, et hästi öeldud! :)

Minu arust on see väga tore traditsioon, et noored aasta lõpus koguduse vanemaid liikmeid vaatamas käivad. See ei võtnud üldse palju aega isegi ega ja vaeva, pigem oli hästi tore!
Mari-Vivian Laht

Oleviste noorte jõuluõhtu 25.12.09

2009-12-27T13:15:00.000-08:00

Alguses kõndisin mööda küünaldega ümbritsetud teed Maarja kabeli ukseni. Seal ootasid mind rõõmsad ja tervitavad inimesed. Hea algus!

Õhus oli tunda elevust ja ootusärevust - kõigil oli nii paljudele vaja veel "Häid pühi!" soovida. Aga kõige selle sagimise keskel oli siiski rahu. Minu jaoks oli seal palju uusi inimesi, keda ma polnud veel kunagi varem näinud. Ma loodan väga, et see õhtu puudutas nende südameid ja et Jeesuse koputamine nende südameuksele annab tagajärgi.

Jutlustajaks oli Toomas, kes rääkis kinkimisest. Mulle jäi kõige rohkem pähe "kummitama" mõte, et kink ei pea olema alati materiaalne. Ma olen seda korduvalt kuulnud ja sellele mõelnud, aga selle tõeline tähendus ja tähtsus said vist alles nüüd selgeks. Ma mõistsin, kui palju siirast rõõmu võib saada mõnest väga lihtsast ja väikesest heateost kellegi poolt.
Teema, mis veel väga puudutas, oli sulaste lugu. Kõik võiksid üle lugeda ja mõtiskleda veel selle üle. Matteuse 18:21-35. Sellest peaks õppima! Mulle meeldis väga selle õhtu meeleolu ja õhkkond.
Peale jutluse kuulamise sai ka lõbus mäng mängitud ning Jumalale kiitust lauldud ning peale programmi võis minna käärkambrisse pidurooga maitsma.
Inimeste nägudest kiirgas rõõmu ja jõulurahu, mida vaid Jeesus saab meile anda. Ma loodan, et kõik inimesed vähemalt korrakski mõtlesid jõulude tõelise tähenduse peale. Me peame meeles pidama, et meie südameukse lingid on seespool ja keegi ei tule sealt vägisi sisse, Jeesus koputab alandlikult ning Jeesusele ukse avamine on me elu parim otsus!
Johanna-Maarja Looris

19.detsember Upstairs night.

2009-12-26T06:41:00.000-08:00

19. detsembril nägi ilmavalgust juba kolmas Upstairs night Sauel. Sellel külmal talvepäeval teenisid Saue noori
muusikaga Mairo Marjamaa ja tema bänd, sõna jagas Allan Kroll teemal "Taevas ja põrgu" ja õhtut juhatas Karolina Vardja
ning ei puudunud ka tunnistajad, kelleks olid sel korral kallid vennad Jaan Veersoo ja Margo Piir. Hindamatu osa
selle õhtu korraldamisele andsid ka kümned Saue noored, kes ustavalt teenisid ja oma südame sellesse õhtusse panid.

Teema oli intrigeeriv ja tänu Jumalale oli huvilisi seegi kord piisavalt ning ei puudunud ka rahvas rahututelt pinkidelt,
kuigi 19. detsembril ühtegi noort päästmisele ei tulnud, pani siiski Allan Krolli karm jutt nii mõnedki oma halle ajurakke liigutama
ja kõik ülejäänu on juba meie kõikvõimsa Jumala kätes, kes on ainus, kes võib südameid muuta ja päästa!

Kui Jumal lubab, toimub järgmine Upstairs night Saue kirikus juba 16. jaanuaril endiselt kell 18.30 ja sellel korral
saavad Saue noored kuulda kristlusest ja selle tagamaadest lähemalt.
Laura Soosalu.

Jõulurõõmu jagamine.

2009-12-26T06:35:00.000-08:00

Novembris pakkus Veljo kodugruppidele teenimisvõimalust vanglas: lühike eeskava, tunnistused, ülistus, palve. Meie kodugrupp haaras härjal sarvist, aga mõne asjaolu tõttu kujunes see härg hoopis tesistsuguseks, kui me olime oodanud.
Kuna vanglasse minekust peab aegsasti teatama ja meie andsime oma andmed liiga hilja sisse, külastasime viiekesi hoopis Tuulemaa sotsiaalhooldekodu. Enne minekut printisime julgustavaid kirjakohti ja sidusime nende külge inglikomme, et saaks ka väikse magusa suutäiega üllatada.
Tunni aja jooksul laulsime jõululaule, ülistuslaule, tunnistasime, Veljo luges paar Piiblikohta ja kutsus eestpalvele, ma usun, et paljud said puudutatud. Ka kommide üle olid nad väga rõõmsad. Kinnituseks oli üks vanem mees, kes tuli peale meie osa puhkeruumi keskele ja ültes, et mõni aeg tagasi oli ta vähki suremas, aga ta lihtsalt proovis palvetada ja tervenes kohe! Sellised imed on väga võimsaks tunnistuseks!
Nii hea on jagada seda armastust, mis Jumal on meisse istutanud!
Gerly Tammiste

Esimene vanainimeste külastamine

2009-12-10T01:05:00.000-08:00

Tallinnas elab 30 Oleviste vanainimest, kes ei jaksa enam ise kirikus käia. Kõige vanem neist on 101-aastane, kusjuures tal on mobiil. Meil on noortena suur eesõigus, kui saame neid inimesi külastada.
Esimene grupp käis juba retkel, mõned grupid on veel minemas. Nad kõik on meeletult rõõmsad ja kõik armastavad Jumalat väga. Kohati on tunne, et räägiksid Pauluse või mõne muu tõelise usukangelasega Piiblist. Nad oskavad öelda pärleid, tuleb osata lihtsalt neid kuulata.

Minul endal õnnestus külastada ka üht tõelist daami. Ta oli 87-aastane. Korterisse minnes oli tunda lõhnaõli lõhna. Ta juuksed ei olnud hallid, vaid värvitud. Meeletult rõõmsameelne ja tänulik väikeste asjade eest.

Kui me vaid teaks, kui palju nad teenivad Oleviste kogudust, kuigi nad ei jõua kunagi kirikusse. Enamus palvetab meie eest väga tihti. Meil kõigil on oma osa koguduses, ärgem magagem maha seda aega, millal saame füüsiliselt kaasa aidata.

Toomas Vardja

Talvelaager 2010!!!

2009-11-29T13:46:00.000-08:00

Talvelaager varsti käes!
1-4. jaanuar! Registreerida saab juba www.laager.onoored.ee

See aasta korraldab talvelaagrit 3 kodugruppi!
Esimene kokkusaamine laagri korraldamiseks on juba see laupäev 13.00 noortetoas.

Talvelaagrit korraldavad:
Taaniel Vardja kodugrupp
Mihkel Nõlvaku kodugrupp
Gerly Tammiste kodugrupp
Kui tahad ka kuidagi kaasa aidata, siis suhtle nende kodugrupijuhtidega :)

Talvelaager on just suunitletud meie enda noortele. Oleviste noortele. Kindlasti on ka väljastpoolt tulijatel tore, aga üldselt võtame seda laagri programmi palju vabamalt kui suvelaagri programmi. Aga huvitavad seminarid ja õhtused programmid on ikka olemas! Nii et ole kohal!

Kirikupingi nühkimisest.

2009-11-06T03:33:00.001-08:00

Inimesed vahel ütlevad, et on 12 või enamgi aastat koolipinki nühkinud. Mõni inimene on võib-olla päris mitu aastat või peaaegu kogu oma teadliku elu kirikupinki nühkinud. Mulle pinginühkimine ei meeldi. Koolis olen käinud õppimise pärast (kuigi põhikoolis ka natuke hinnete pärast) ja kirikus olen tahtnud jutlusest kuuldut südamesse võtta ja seda elus rakendada. Üldse on tark pinginühkimise asemel asjaga sisuliselt tegeleda.

Kuid aktiivse pinginühkimise vastu ei ole mul midagi. Mäletan, et keskkoolis suvevaheajal ei saanudki ma koolipinki nühkida, pidin hoopis aknaid pesema. Aga just hiljuti sai ka aktiivselt kirikupinki nühkida. Suur hulk noori said kätte lapid ja ämbriga vett ning asusimegi aktiivselt kirikupinki nühkima. Mõned noored said ülesandeks hoopis trepi käsipuude, aknalaudade ja lampide tolmust pühkimise ning jätkus ka neid, kes lihtsalt koristasid.

Passiivsest kirikupingi nühkimisest saabki lahti nii, et teed oma suhted Jumalaga korda ning proovid leida võimalusi, et teha midagi head ligimese kasuks või miks ka mitte – lihtsalt aktiivselt kirikupinki nühkida nagu me tookord seda koristuspäeval kirikus tegime.
Kersti

Ülistus

2009-11-04T14:14:00.000-08:00

...on palju enamat kui 20 minutit laulmist jumalateenistusel. Laulmine on vaid väike osa ülistusest. Mu lemmikdefinitsiooni kohaselt on kogu meie elu ülistus. See tähendab, et kõik, mis me teeme, peaks austama Jumalat.
Üks mõttetera ütleb, et kui sa teaksid, et sul on jäänud elada vaid aasta, kasutaksid aaega palju targemalt. Mina leidsin, et koolis ma siis ei käiks. See tundus igavikulises perspektiivis nii tühine. Kui ma Jumalaga palgest palgesse kohtun, siis Ta ei küsi, millal loodi Eesti kirjameeste Selts või mis hinde ma morfoloogia eksamil sain.
AGA: Jumal ei vaja ainult pastoreid, evangeliste ja misjonäre, vaid ka kedagi, kes kirikut koristaks ja Alfas kohvi kallaks. Kus iganes sa oled, sul on konkreetne eesmärk.Kui sa õpid, pesed nõusid või koristad laagris vetsu, tee seda Jumala auks! (Miski ütleb mulle, et järgmises laagris olen mina vetsukoristustiimis...)
Ülista Jumalat seal, kus sa oled, ja anna oma parim. Jumal ise tasub sulle!
Liis Pesur

Omadega rabas!

2009-10-25T12:55:00.000-07:00

Täna magama minnes tõmbasin ma aknale kardina ette. Seina, mis eraldab mind selle maailma kärast ja saginast. Hetk vaikust. Sügavalt sisse-välja hingates uinusin täna.

Viimati, kui sai inimestega käidud rabas, hingasin ma teistmoodi. Mitte kardina taga oma pehmes voodis. Hingasin sisse sõprust, koosolemisejõudu. Jah, ka vaba looduse vaba hõngu. Hingasime ühes autos, et jõuda sinna. Hingasime kaasatoodud saiakesi, komme, teed termostes. Ikka koos hingasime. Ka rõõmu ja äpardusi hingasime.

Koos eksisime ära ja läksime vales suunas. Kuni hea metsamees ATV-ga otsis meile teeotsa kätte. Ja siis olimegi omadega rabas! Laudteel oli märg ja libe. Vaatetornis saime jälle osadust nautida, koos Jumalaga. Ilus oli. Jumal ei olnud kitsi sel päeval. Ja meie olime tänulikud.

Tagasiteel oli tee lühem ja natuke märjem ning saigi lõpuks otsa. Päev, mil olin omadega rabas.

Maris Riipinen

Upstair Night Sauel!

2009-10-21T22:54:00.000-07:00

Hommikul oli suur sagimine kirikus, kohal oli kõikvõimalik heli- ja valgustehnika. Trepikoda tegi proovi, tüdrukud nägid köögis vaeva toidu tegemisega. Anete Palmik paigaldas küünlaid üle kiriku jne. Terve sagimise ajal palvetasid noored õhtu eest. Kell 18:15, tegime uksed lahti ja sellest hetkest hakkas saal jõudsalt täituma. Õhtu algas Trepikojaga. Siis tuli õhtujuht, kelleks oli Jonatan Lige. Elise ja Toomase tehtud intervjuu tuli jne. Ja taas oli laval Trepikoda, Helen tunnistas ka vahepeale. Mari-Vivian koos oma näitegrupiga tegid draama Lifehouse teemal. Janek Puusepp tegi noortele jutluse teemal "Mis on elu mõte?". Kuigi õhtu lõpuks ühtegi noort eestpalvele ei tulnud siis üks idanev seeme sai küll istutatud. Pärast näksi ajal oli väga paljudel noortel väga palju küsimusi usu ja Jeesuse kohta. Ma usun, et see õhtu võttis eest noortelt kõik kahtlused ära ja valed arusaamad kristlastest. Jumal töötab Saue linnas. Tänud kõikide eestpalvete eest ja ootame Jumala juhtimist.
Andreas Vinkel.

Noorteõhtu 2.okt.

2009-10-06T12:13:00.000-07:00

Kui mina kell 19 kirikusse jõudsin, oli oktoobrikuu esimene noortekas juba alanud... Rõõm on näha, et noorteõhtutel käib nii palju noori. Maarja kabel on rahvast täis, uksed on pärani lahti ja mõned seisavad veel väljaski. Mäletan neid aegu, kui kohal käis umbes kuus, seitse inimest. Kodugrupidki olid suuremad! Rekordiliselt vähe rahvast oli sel korral, kui noortekale tuli viis või kuus inimest, kellest üks oli kõneleja ja kolm ülistajad, kellest kaks pidid pärast ülistust ära minema :D Olid ajad...

Tagasi asja juurde, noortekas 02.10.2009. Taaniel rääkis patust. Karm teema, arvestades, et kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma. Aga vahel ongi lihtsalt vaja asjad keerutamata välja öelda. Sõnumi efektiivsusest andsid tunnistust eestpalvele tulnud noored. Ja nüüd on taevas pidu nelja pääsenu pärast, kes võtsid Jeesuse oma südamesse vastu J

Kui sa ei ole veel kunagi noorteõhtul käinud või sa pole enam ammu noorteõhtul käinud või sa pole varem julgenud ette minna, siis ma julgustan sind tulema. Anna Jumalale (uus) võimalus!

Liis Pesur.

Kartulivõtt kodugrupis

2009-10-02T18:06:00.000-07:00

Loodus on Eestis kaunis ning seda kogesime ka ise, kui olime sattunud ühte talupaika keset metsa ja põlde. Põhjus, miks sinna looduskaunisse kohta oli kogunenud nii umbes 13 noort, oli väga lihtne. Nimelt soovis üks tegus kodugrupp üles noppida ühe toreda pere kartulid, kiirendades nii pere kartulivarude jõudmist maapõuest keldrisse.

Kindlasti tunneb lugeja huvi, miks selline kartulivõtt üldse aset leidis. Nimelt meil on kodugrupis kombeks, et lisaks palvetamisele, Piibli lugemisele, arutamisele ja kehakinnitamisele otsime me võimalusi, kuidas oma ümbruskonnas olevaid inimesi aidata. See on hea kahel põhjusel või isegi kolmel. Esiteks on see õige asi (tegevus, mis Jumalale meeldib), teiseks teeb see aitaja rõõmsaks ja kolmandaks teeb see aidatavad rõõmsaks. Füüsiline töö mõjub hästi ka tervisele (alandab vererõhku, kasvatab lihasmassi jms).

Pere külalislahkus soojendas südant – pakuti torti, salatit ja sauna. Õhtuhämaruses (septembri lõpus läheb vara pimedaks) jätsime hüvasti ja olime Jumalale tänulikud armsa pere, hea vastuvõtu, kasuliku töö ja ilusa ilma eest.
Kersti