Paadimatk

Kirjutan paadimatkast ehk siis lebomatkast nagu asjaosalised seda ise nimetasid. Esimesel päeval (22. juulil) asus Tallinnast ja selle lähistelt teele 9 matkalist veidi uniselt, kuid siiski seiklusjanuliselt. Kuna päike oli sellel päeval väga kuum, siis oli meie plaan aere mitte kasutada ning lihtsalt vooluga kaasa minna.

Nii see aga ei läinud, sest tuul oli meile vastu ning seepärast möödus esimene päev paadis siiski aerutades. Suure osa ajast veetsime päästevestidega vees ulpides, mängides kulli, süües banaane ning niisama vees lõõgastudes. Kõige põnevam asi paadiga vees olles oli kärestikest läbi minek ja õnneks oli neid kärestikke palju. Jäime päris mitmel korral mõne kivi otsa paadiga kinni, kuid meie sõiduvahendid püsisid siiski tervena. Telgid saime püsti panna Uuetoa talu lahke pererahva hoovis. Peale lõkke ääres söömist ja ühist palvet pidid kõik jooksuga oma telkidesse minema, kuna algas äikesetorm.

Teise päeva hommikul sõime pannkooke, tänasime Jumalat ja palvetasime. Terve järgnev aeg möödus suhteliselt lebotades. Istusime paadikatuse all, sõime, sõime, sõime, ujusime ja vahepeal kui kärestik või kõrkjad lähenesid siis aerutasime. Õhtul kui paadid olid kaldale tõmmatud, õhtusöök söödud ja ühine palve ning ülistus ära tehtud, hakkas taevas sähvatama ja vihma sadama.

Kolmandal päeval liitus meiega teine paadimatka rühm. Enne kui paadid vette pandi, oli ilm tusane ning ähvardas vihmale minna. Palvetasime üheskoos ning kui silmad avasime, tuli päike välja. Asusime koos teele kolme paadiga Türi juurest. Möllu oli palju - ujumine, üksteise vette tõmbamine, paatide vallutamine jne. Igal pool ümberringi olid vihmapilved, kuid meie kohal oli tänu Jumalale selge taevas ning päike.

Kokkuvõtteks võin öelda, et paadimatk oli väga, väga vinge ning soovitan järgmisel aastal teilgi sellest osa võtta. Jumal oli seda ettevõtmist täiega õnnistanud ning Ta hoidis ja kaitses meid kogu aeg nii halva ilma kui ka õnnetuste eest. Tänu Isale selle üliägeda kogemuse eest!

Siret