Kiri Puhhilt (järjejutu 3. osa)

Kallid sõbrad!

Pole teid juba nii-i kaua näinud!

Nagu te mäletate, otsisime ööd ja päevad Tuhande Aakri Metsast oma aaret. Küsisime siit ja otsisime sealt, aga kogu metsa peale ei leidunud ühtegi tarkpead, kes meie mõistatuse oleks osanud lahendada.

Te kindlasti mõtlete, miks mind nii kaua näha pole olnud. Ja et kuhu aarete kaart on kadunud. Ma räägin teile. Ühel hommikul pärast meie otsinguid ma ärkasin üles ja sain aru. Pole muud varianti, kui tuleb Laia Maailma otsima minna. Ma küll natuke kartsin, sest ma pole ju kunagi, mitte kunagi Tuhande Aakri Metsast välja läinud. Aga ma pakkisin oma meepurgid kokku ja asusin ikkagi teele.

Oh te ei kujuta ettegi, mida kõike ma näinud olen! Ma käisin väga pikalt ringi, aarete kaart kaasas loomulikult. Ma käisin Suure Kivi Tagusel Maal ja küsisin sealt. Aga keegi ei teadnud. Ma käisin Suure Mäetipu Maal ja küsisin sealt. Aga keegi ei teadnud. Ma käisin Avara Välja Laanel. Aga keegi ei teadnud. Ja lõpuks ma käisin isegi Lagunenud Majade Maal!!! Isegi seal ei teadnud vastust mitte keegi.

Mu mesi hakkab otsa saama ja samuti minu lootus. Keegi ju ei tea vastust!
Sõbrad, ma tulen koju tagasi.

Varsti näeme!
Teie Puhh