Palveretked bussis

Sel kevadel rääkis üks pastor noortekonverentsil „Põlev Pirn“ sellest, kuidas nad alustasid noortetööd ühes koguduses. Neid oli esialgu vähe, aga selleks, et noori juurde tuleks, käisid nad oma kodugrupiga ümber linna jalutamas ja palvetamas. Pastor mainis, et kui ilm oli halb, siis sõitsid nad bussiga ja palvetasid.

Sellelt pinnalt hakkas mul idee arenema - palverännak bussis oli midagi üsna uut. Otsustasime ise kodugrupiga ka bussipalverännaku korraldada ja sellel oli mitu eesmärki: me istusime kõik eraldi (et mitte üksteist segada ja et hoomata kogu bussi), me lugesime terve sõidu ajal Piiblit (et kasvatada julgust üldse Piiblit lugeda ühistranspordis), me palvetasime absoluutselt iga bussis olija eest. Sest kui vaadata Tallinnas bussides enda ümber ringi, siis vaatavad üsna kibestunud ja väsinud näod vastu, nende hing aga karjub Päästja järele, ilma et nad seda ise teaks.

Esimene kord oli meid 4, teine kord 7, ideaalis oleks võinud rohkemgi olla, aga ega see teine kordki viimaseks jäänud. Minu visioon on, et bussi astudes võiksid inimesed näha Piibleid ja noori neid lugemas, kogeda palve väge, mõista, et on midagi palju enamat kui hall argipäev.

Me kõik usume, et palvel on vägi. Tihti on palve parim, mida me saame anda. Palve läbi me muudame maailma ja selle poole me pürgimegi!

Gerly