Lugu sellest, kuidas Jumal vastas mu palvele.

Otsustasin minagi teiega jagada oma kogemusi Jumalast ja Tema vastuseid minu palvetele. Mul on olnud mitu keerulist olukorda, kus ma ei tea, mida teha, kuid Jumal on vastanud mu palvetele ning andnud rahu südamesse. Nüüd ma kõnelengi kahest sellisest näitest.

Olin otsustanud ära leppida tuttavaga, kellega olin pool aastat tagasi segastel asjaoludel suhtlemise lõpetanud. Saatsin talle paar kirja ning palvetasin, et ta ikka vastaks ja oma pahameelest üle saaks. Ta vastas mulle, aga mitte nii väga sõbralikult. Tõsi, ega minagi ei kirjutanud just kõige südamlikumalt, lihtsalt ühed tuimad sõnad.

Tundsin, et vajan abiväge. Palvetasin arvuti taga, et Jumal annaks mulle öelda õigeid sõnu, mis toda tüdrukut ümber veenaks leppimise suunas. Järgmisel hetkel meenus mulle üks kirjakoht Luuka evangeeliumist, mis ütleb: „Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine“. Peale seda valdas mind suur rahu. See oli täpselt see julgustus, mida ma olin pingsalt otsinud, aga iga kord kaotanud nad muude mõtete alla. Niisiis hakkasingi trükkima väga pikka kirja ning lõpuks saatsin selle ära. Südamesse tuli rahu, et Jumal korraldab kõik hästi.

Samuti olen mõnda aega muretsenud oma tuleviku valikute üle. Ootab mind ju järgmisel aastal koolivahetus ja ma olin sügavalt kahevahel, millist kooli valida. Mõlemad koolid, mille vahel oli mul valida, olid minu meelest väga head. Ühel õhtul palvetasin, et saaksin selgust emb-kumb kool valida. Ja tuli imeline vastus! Nimelt kui käisin sõbranna lõpetamisel, rääkis direktor aktusel sellest, missugused valikud meie elus oleksid ratsionaalsemad. Mingil põhjusel tundsin selles kõnes ära oma otsitud vastuse.

Sellised imelised ja mõneti üleloomulikult vinged hetked panevad meid unustama igapäevamured, sest need kinnitavad, et kuskil on Keegi, kes muudab kõik need mured tühisteks. Ärme unusta, et Jumal vastab palvetele.

Sigrid

„Üks käik Iisraeli on parem kui 100 kõnet“

„Üks käik Iisraeli on parem kui 100 kõnet“ ütles kord esimene „raudse leedi“ tiitliga nimetatu — Iisraeli kunagine peaminister Golda Meir. Aprillis oli imeline võimalus viibida koos Eesti 9 palveränduriga Iisraelis. Kuigi saime selle reisi raames külastada mitmeid olulisi kohti, toon nendest välja vaid mõne.

Surnumeri oli huvitav kogemus ja lõõgastus meile kõigile. Eriline on tunda, kuidas mineraaliderikas (ookeani veest keskmiselt 17 korda soolasem vesi) kannab ja võid istuda vees nagu kummipaat.

Reisi üks tippsündmusi oli aga Karmeni ristimine. Karmen lõpetas sel kevadel noorte alfa kursuse ning soovis saada ristitud just Jordani jões. Jordan on jõgi, kus ristiti ka Jeesus, ning nüüdki on see tuntud ristimispaik. Koos käisime veel teisteski Jeesuse eluga seotud paikades. Viibisime mäejutluse kirikus, mis on ehitatud paika, kus Jeesus arvatavasti rahvast õpetas. Olime Kapernauma sünagoogis, kus Jeesus jutlustas ja tervendas haigeid. Külastasime Naatsareti linna, kus Jeesus noorukina elas ning Kaana linna. Kaanas ülistasime Jumalat imekaunis laulatuskirikus, mis on ehitatud selle paiga lähedale, kus Jeesus Kristus tegi Johannese evangeeliumi järgi oma esimese imeteo – muutes vee veiniks.

Peatusime ka hauakirikus, Via Dolorosal, Templimäel ja Siioni mäel. Nutumüüri ääres palvetades kogesin erilist Jumala lähedust. Külastasime ka hauaaeda. Hauaaed on võimas arheoloogiline tunnistus Piibli teksti usaldusväärsusest. Isegi kui seda paika ei saa 100% tõestada, on see ometi ainus seni leitud paikadest, mis vastab 100% Uues Testamendis kirjeldatud faktidele Jeesuse hukkamise ja matmise paiga kohta.

Karjaste välja Petlemmas võisin külastada seekord esimest korda. Sinna minek on riskantne, kuna Petlemm kuulub Palestiina omavalitsuse alla. Enne riigipiiri ületust teen juttu meie bussijuhiga — sõbraliku araabia noormehe Haithamiga. Huvitav on see tunne, mis mind Iisraelis viibides peaaegu alati valdab: ikka mõttes palun nii juutide kui araablaste pärast, et nad kogeksid Jumala armastust ja hakkaksid janunema tõe järele ja kohtuksid Jeesusega.

Üks erilisemaid hetki oli õhtupoolik Õlimäel. Leidsime ühe vaikse aia, kus võisime vabalt ja segamatult Jumalat ülistada ja imetleda päikese loojangut Jeruusalemma linna kohal. Iisrael on kahtlematult eriline maa juba selle poolest, et enamus Piibli sündmusi on toimunud siin ja saavad veel toimuma. Näiteks on ka Jeesuse teine tulek otseselt seotud Jeruusalemma ja Õlimäega. Jeesus tuleb varsti ja Ta jalad puudutavad Õlimäge.

Veljo

Eksamipabin ja Jumala abi

Esmaspäeval 7. juunil pidin tegema suulist kirjanduse koolieksamit. Olin eelneval nädalal valmistunud, aga pooled piletitest jäid siiski alles viimasel õhtul ettevalmistamiseks. Läksin pärast kirikupäeva koju ning õppisin ja õppisin.

Ega ma ainult õppinud, ma palvetasin ka. Minu jaoks on olnud pikka aega hoomamatu, et Jumal annab meile häid ande, sest ma ei olnud osadele oma palvetele vastuseid veel kätte saanud. Siiski ei jätnud ma palumata. Ütlesin Jumalale, et Tema teab, millist eksamipiletit ma oskan ja millise ma eksamil saan. Usaldasin Teda.

Saabus esmaspäeva hommik ning enne eksamit istusime kahe klassikaaslasega koridoris ning ootasime eksamit. Loomulikult läks jutt sellele, kui nõme ja raske jms see eksam küll on. Sel hetkel ma seda ei mõistnud, aga ma olin hakanud kahtlema selles, et Jumal aitab mind. Hakkasin muretsema.

Eksamiruumi sisse minema pidin mina esimesena. Läksin sisse ja sain oma pileti. Number paberilipikul oli ilus – 14. Kui aga laua taha istusin ja lugesin, mis pileti ma saanud olin, pidin peaaegu toolilt maha kukkuma. Seda piletit ei olnud ma eriti õppinud (s.t läbi kirjutanud). Tekkis hetkeline paanika, aga palusin laua taga mõttes Jumalalt häid mõtteid ning panin kõik kirja, mida vähegi teadsin.

Pärast 15 minuti möödumist kutsus õpetaja mind vastama. Mõtlesin ega kaotada pole midagi ning hakkasin piletist rääkima. Suu kuivas ja õpetajal oli hapu nägu peas.
Sain jutu räägitud ning lahkusin ruumist. Istusin koridoris pingile ja mõtlesin, et hea, kui mind vähemalt läbigi lastakse. Siis aga meenus mulle, et olin ju tahtnud Jumalat usaldada ning palusin kohe andeks, et olin muretsema hakanud.

Pärast mõningast ootamist kutsuti meid taas sisse, et lugeda ette hinded. Olin närvis. Seejärel teatas üks õpetajatest, et mina sain hinde „5“. Ma olin täielikus hämmingus. Samas oli mu sees suur tänu Jumalale. Vaatamata sellele, et mina hakkasin muretsema, õnnistas tema minu vastust. Jumal tõepoolest teadis, milline pilet oli mulle vastamiseks parim!

Tahan Sind, kallis sõber, selle looga julgustada paluma ja usaldama Jumalat kõiges. Nüüd saan ma küll öelda, et Jumal on hea ja ustav, sest olen seda kogenud! Ma soovin, et ka Sina võiksid seda kogu aeg kogeda ning seda head sõnumit ka teistele jagada.

Johannes

Palveretked bussis

Sel kevadel rääkis üks pastor noortekonverentsil „Põlev Pirn“ sellest, kuidas nad alustasid noortetööd ühes koguduses. Neid oli esialgu vähe, aga selleks, et noori juurde tuleks, käisid nad oma kodugrupiga ümber linna jalutamas ja palvetamas. Pastor mainis, et kui ilm oli halb, siis sõitsid nad bussiga ja palvetasid.

Sellelt pinnalt hakkas mul idee arenema - palverännak bussis oli midagi üsna uut. Otsustasime ise kodugrupiga ka bussipalverännaku korraldada ja sellel oli mitu eesmärki: me istusime kõik eraldi (et mitte üksteist segada ja et hoomata kogu bussi), me lugesime terve sõidu ajal Piiblit (et kasvatada julgust üldse Piiblit lugeda ühistranspordis), me palvetasime absoluutselt iga bussis olija eest. Sest kui vaadata Tallinnas bussides enda ümber ringi, siis vaatavad üsna kibestunud ja väsinud näod vastu, nende hing aga karjub Päästja järele, ilma et nad seda ise teaks.

Esimene kord oli meid 4, teine kord 7, ideaalis oleks võinud rohkemgi olla, aga ega see teine kordki viimaseks jäänud. Minu visioon on, et bussi astudes võiksid inimesed näha Piibleid ja noori neid lugemas, kogeda palve väge, mõista, et on midagi palju enamat kui hall argipäev.

Me kõik usume, et palvel on vägi. Tihti on palve parim, mida me saame anda. Palve läbi me muudame maailma ja selle poole me pürgimegi!

Gerly