Minu elu esimene Oleviste noortelaager

Kõik, kes te tänavu noortelaagris käisite, juba teate, kui äge see oli ning kes ei käinud, juba ilmselt teavad seda, kui äge noortelaager oli, sest hea info levib kiiresti.

Mina käisin Oleviste noortelaagris esimest korda ning võin öelda, et see oli minu elu siiani üks lahedamaid laagreid. Selline tunne oli, et kui pere ja paar sõpra lisaks kutsuda, võikski sinna jääda. Igavust ei olnud hetkekski, sest päevad olid sisustatud kõiksuguste huvitavate tegevustega. Kõht polnud tühi, sest köögi meeskond oli võrratu ning laagrilised olid loomulikult parimad! Ma sain paljude inimestega palju lähedasemaks ning see rõõmustab mind väga. Kuigi käisin Nuutsaku järve ääres esimest korda, ei kujutaks ma seda laagrit küll kusagil mujal ette. Kus oleks veel nii ilus järv, lahe saunamaja ja hiigel vabaaja plats?

Laagrist jäid mulle kõige eredamalt meelde teatevõistlus (khm…jahu…khm), avapauk, Jeeriko kisa, viimase õhtu ülistus, saunaõhtud, Tommi hommikune räpp ja see, kui meie grupp pidi köögis olema. Ristimine oli minu jaoks eraldi suur sündmus, sest ma olin seda hetke enda elus nii kaua oodanud ja siis see oligi käes. Ja kas te panite tähele, kuidas Jumal meid ilmaga õnnistas? Enne ristimist sadas, kuid ristimise ajal oli päike väljas ning peale ristimist oli vist taevas ka suur, suur pidu. Ma pole sellist tormi ja mürinat enne kuulnud.

Suured õnnitlused neile, kes said päästetud. Jumal armastab teid nii, nii väga ja soovib teile kõige paremat!

Jääme põnevusega ootama uut laagrit!

Margit

Kiri Puhhilt (järjejutu 3. osa)

Kallid sõbrad!

Pole teid juba nii-i kaua näinud!

Nagu te mäletate, otsisime ööd ja päevad Tuhande Aakri Metsast oma aaret. Küsisime siit ja otsisime sealt, aga kogu metsa peale ei leidunud ühtegi tarkpead, kes meie mõistatuse oleks osanud lahendada.

Te kindlasti mõtlete, miks mind nii kaua näha pole olnud. Ja et kuhu aarete kaart on kadunud. Ma räägin teile. Ühel hommikul pärast meie otsinguid ma ärkasin üles ja sain aru. Pole muud varianti, kui tuleb Laia Maailma otsima minna. Ma küll natuke kartsin, sest ma pole ju kunagi, mitte kunagi Tuhande Aakri Metsast välja läinud. Aga ma pakkisin oma meepurgid kokku ja asusin ikkagi teele.

Oh te ei kujuta ettegi, mida kõike ma näinud olen! Ma käisin väga pikalt ringi, aarete kaart kaasas loomulikult. Ma käisin Suure Kivi Tagusel Maal ja küsisin sealt. Aga keegi ei teadnud. Ma käisin Suure Mäetipu Maal ja küsisin sealt. Aga keegi ei teadnud. Ma käisin Avara Välja Laanel. Aga keegi ei teadnud. Ja lõpuks ma käisin isegi Lagunenud Majade Maal!!! Isegi seal ei teadnud vastust mitte keegi.

Mu mesi hakkab otsa saama ja samuti minu lootus. Keegi ju ei tea vastust!
Sõbrad, ma tulen koju tagasi.

Varsti näeme!
Teie Puhh

Paadimatk

Kirjutan paadimatkast ehk siis lebomatkast nagu asjaosalised seda ise nimetasid. Esimesel päeval (22. juulil) asus Tallinnast ja selle lähistelt teele 9 matkalist veidi uniselt, kuid siiski seiklusjanuliselt. Kuna päike oli sellel päeval väga kuum, siis oli meie plaan aere mitte kasutada ning lihtsalt vooluga kaasa minna.

Nii see aga ei läinud, sest tuul oli meile vastu ning seepärast möödus esimene päev paadis siiski aerutades. Suure osa ajast veetsime päästevestidega vees ulpides, mängides kulli, süües banaane ning niisama vees lõõgastudes. Kõige põnevam asi paadiga vees olles oli kärestikest läbi minek ja õnneks oli neid kärestikke palju. Jäime päris mitmel korral mõne kivi otsa paadiga kinni, kuid meie sõiduvahendid püsisid siiski tervena. Telgid saime püsti panna Uuetoa talu lahke pererahva hoovis. Peale lõkke ääres söömist ja ühist palvet pidid kõik jooksuga oma telkidesse minema, kuna algas äikesetorm.

Teise päeva hommikul sõime pannkooke, tänasime Jumalat ja palvetasime. Terve järgnev aeg möödus suhteliselt lebotades. Istusime paadikatuse all, sõime, sõime, sõime, ujusime ja vahepeal kui kärestik või kõrkjad lähenesid siis aerutasime. Õhtul kui paadid olid kaldale tõmmatud, õhtusöök söödud ja ühine palve ning ülistus ära tehtud, hakkas taevas sähvatama ja vihma sadama.

Kolmandal päeval liitus meiega teine paadimatka rühm. Enne kui paadid vette pandi, oli ilm tusane ning ähvardas vihmale minna. Palvetasime üheskoos ning kui silmad avasime, tuli päike välja. Asusime koos teele kolme paadiga Türi juurest. Möllu oli palju - ujumine, üksteise vette tõmbamine, paatide vallutamine jne. Igal pool ümberringi olid vihmapilved, kuid meie kohal oli tänu Jumalale selge taevas ning päike.

Kokkuvõtteks võin öelda, et paadimatk oli väga, väga vinge ning soovitan järgmisel aastal teilgi sellest osa võtta. Jumal oli seda ettevõtmist täiega õnnistanud ning Ta hoidis ja kaitses meid kogu aeg nii halva ilma kui ka õnnetuste eest. Tänu Isale selle üliägeda kogemuse eest!

Siret