Massimeediaterror

Olin raamatukogus mantlit selga tõmbamas, kui ühtäkki olin kõrvalseisjana sattunud ühe kõmulise tõsielusaate stseeni. Vaene inimene minust veidi eemal oli korraga sissepiiratud kaamerameestest ja kiuslik reporter küsis mikrofoniga veheldes selgitusi mingi eraelu seiga kohta. Ülekuulatav oli ilmselgelt endast väljas ja närviline ning proovis kiirel sammul kaameraparvest eemalduda. See tal ei õnnestunud.

Kõike seda pealt nähes tekkis mul tülgastus. Isegi kui ülekuulatav oli mingis asjas eksinud, oli see täiesti kohatu niimoodi inimese eraellu tungida ja sel viisil nn õigust taga nõuda. Miks ei võinud selgitamine aset leida kuskil erapooletus õhkkonnas, kus mõlemad osapooled oleksid saanud suud puhtaks rääkida? Miks üldse sellist asja televiisorist näidata ja miks seda üldse vaadata?

Igal juhul kogu see juhtum seostus mulle ajaloos tuntud sündmusega — küüditamisega. Keegi kaebas kellegi peale ja süüdistatu saadetigi külmale maale. Piisas vaid vihjest.

Siit ka üleskutse meile kõigile — räägi sõnu, mis on mõeldud teiste ülesehitamiseks. Hoidu kõmujuttudest ja ära tõmba oma naljadega teise inimese eneseväärikust maha! Armastusega öeldud sõnad saadavad palju head korda. Oleme need, kelle sõnad külvavad elu.

Kersti

Minu meelest on see lihtsalt ülilahe, et nii palju on noori, kes tahavad anda parima Jumalale. Lihtsalt väike killuke sellest on näha sellelt pildilt, kuidas noored kogunevad tunde enne noorteõhtut, et seda ettevalmistada. Rääkimata siis veel magamata õhtutest päevi varem. Aitäh kõigile, kes panustavad!

Usust ja armastusest

Ma mäletan ühte päeva aastate eest, kui olin äsja pühapäevakooli lõpetanud. Ma jalutasin mööda Soo tänavat ning üritasin Jumalat enda jaoks mõistusega lahti seletada. Ma arvasin, et usk valitakse selle järgi, millise usu põhimõtted kõige õigemad ja paremad tunduvad. Ma ei olnud tegelikult päästetud ja leidsin, et Jumalaga on mul üks probleem – ma ei tunne, et armastan Teda üle kõige. Ma ei saanud aru, kuidas saab keegi olla olulisem perest ja sõpradest.

Alles nüüd, palju hiljem olen õppinud, et usu annab Jumal, kui mu süda on tõde tunnistanud. Et ongi ainult üks tõde ja punkt. Et armastus ei ole mingi edetabeli koostamine, et kolmveerandi minu armastusest saab Jumal ja ülejäänu jääb siis perele ja sõpradele. Täpselt samamoodi nagu uue sõbra leidmisel ei armasta me vanu sõpru vähem. Pigem armastan ma oma inimesi nüüd rohkem, sest saades osa Jumalast, saan ma osa tõelisest armastusest. Jumal ongi ju armastus.

Nele

Oleviste noortetöö visioon

Eks ole ikka niimoodi, et väike laev keerab kiiremini kui suur laev. Samas, kui suur laev kursile saab, siis püsib seal stabiilsemalt.

Oleviste noortetöö on nagu suur kohmakas laev. Tasa ja targu on viimaste aastate jooksul käinud laeval olijatega arutelu, mis võiks olla meie suund.
Kuhu me tahame minna? Kuhu me tahame jõuda?

Alles siis, kui pardal olijad on ühisel nõul, kuhu poole võiks liikuda, saab võtta konkreetseid eesmärke. Usun, et oleme selleks valmis.

Seetõttu kogunesidki Oleviste noorte grupijuhid 30. jaanuaril, et arutada,
mis võiks olla Oleviste noorte visioon.

Visiooni loomise arutelu on käima löödud!
Palvetage, et visioon oleks antud Jumalalt!

Toomas Vardja

Sattusime kodugrupiga kinno

„Miks mitte minna koos kodugrupiga kinno?“ mõtlesin ma ja avaldasin oma mõtte sõpradele kodugrupis. Tegimegi mõtte teoks ja üsna varsti istusime kambakesi „Narniat“ vaatamas. Film oli 3D-võtmes, mis tähendab, et vaataja sattus peaaegu päriselt sündmuste keskele (vähemalt minu suunas lendas küll päris mitu noolt ja üks lohe).

„Narnia“ film põhineb C. S. Lewise kirjutistel, kus tegelastes tuuakse esile kristlikke põhimõtteid ja väärtusi. Mulle jättis film hea mulje, sest headus võitis ja julgus võidelda heade eesmärkide poolt sai väärilise tasu. Tahtsin peale filmi vaatamist hakata usukangelaseks.

Kersti

P.S. Oleks tore teada, mida vahvat on koos teinud teised kodugrupid. Andke oma toimetustest teada!

Jõuluõhtu kodugruppidega

Olen rõõmus, et võin käia kodugrupis. See on koht, kus saan julgustust ja tuge. Kodugrupikaaslased on saanud mulle armsateks sõpradeks. Just hiljuti olime pidamas koos jõuluõhtut. See oli aga korraldatud nii, et pidasime jõuluõhtut teise kodugrupi juures. Meid oli kokku päris palju ja igaüks tõi endaga kaasa midagi maitsvat ühisele lauale. Tore oli kokku saada naaber-kodugrupi noortega.

Ühiselt ülistasime lauluga Jumalat ja lugesime Piiblit. Loetust jäi meelde see, et me kristlasena peaksime olema ikka rõõmsad. Samas aga ei tohi kaotada oma valvsust oma südamehoiakute ja südametunnistuse osas. Kui midagi hakkab viltu minema, siis tuleb andestust paluda ja oma suhtumisi korrigeerida.

Veel jäi meelde jõuluõhtust see soovide ring, kus iga osaleja kirjutas teistele jõulusoove. Sain minagi lugeda palju häid mõtteid, julgustusi ja jõulusoove. Jään seda õhtut sooja sõna ja südamega meenutama.

Kersti

Julgustav õhtu

Mis viimast noorte õhtut puudutab, siis see mulle väga meeldis.
Tore, et just Janno Peensalu kõnelema tuli. Need teemad (pühendumine, eneseteostamine), millest juttu oli, puudutasid mind väga. Vahel on lihtsalt vaja head julgustust, et silmad rohkem avaneksid. Meil on tegelikult nii palju võimalusi, mis meid elus edasi viivad, kui me ainult oskaksime rohkem tähelepanelikumad olla. Kui palju Jumal tegelikult tahab meile anda ja meid oma heades plaanides kasutada.

Ma leian, et sellist tüüpi vanemate noorte üritused on väga kasulikud. Seal on suurepärased võimalused olla suuremas osaduses õdede ja vendadega võrreldes tavateenistustega. Veel, mis rõõmu tegi - tore oli avastada, et Oleviste koguduses käivad nii lahedad noored inimesed. Lisaks kõigele oli tol õhtul väga võimas ülistus.
Teen ettepaneku järgmisel või siis ülejärgmise korral kutsuda külalisesinejaks Mart Metsala.

Marko