Friday, February 18, 2011

Massimeediaterror


Olin raamatukogus mantlit selga tõmbamas, kui ühtäkki olin kõrvalseisjana sattunud ühe kõmulise tõsielusaate stseeni. Vaene inimene minust veidi eemal oli korraga sissepiiratud kaamerameestest ja kiuslik reporter küsis mikrofoniga veheldes selgitusi mingi eraelu seiga kohta. Ülekuulatav oli ilmselgelt endast väljas ja närviline ning proovis kiirel sammul kaameraparvest eemalduda. See tal ei õnnestunud.

Kõike seda pealt nähes tekkis mul tülgastus. Isegi kui ülekuulatav oli mingis asjas eksinud, oli see täiesti kohatu niimoodi inimese eraellu tungida ja sel viisil nn õigust taga nõuda. Miks ei võinud selgitamine aset leida kuskil erapooletus õhkkonnas, kus mõlemad osapooled oleksid saanud suud puhtaks rääkida? Miks üldse sellist asja televiisorist näidata ja miks seda üldse vaadata?

Igal juhul kogu see juhtum seostus mulle ajaloos tuntud sündmusega — küüditamisega. Keegi kaebas kellegi peale ja süüdistatu saadetigi külmale maale. Piisas vaid vihjest.

Siit ka üleskutse meile kõigile — räägi sõnu, mis on mõeldud teiste ülesehitamiseks. Hoidu kõmujuttudest ja ära tõmba oma naljadega teise inimese eneseväärikust maha! Armastusega öeldud sõnad saadavad palju head korda. Oleme need, kelle sõnad külvavad elu.

Kersti

1 comment:

Blog Archive