Massimeediaterror

Olin raamatukogus mantlit selga tõmbamas, kui ühtäkki olin kõrvalseisjana sattunud ühe kõmulise tõsielusaate stseeni. Vaene inimene minust veidi eemal oli korraga sissepiiratud kaamerameestest ja kiuslik reporter küsis mikrofoniga veheldes selgitusi mingi eraelu seiga kohta. Ülekuulatav oli ilmselgelt endast väljas ja närviline ning proovis kiirel sammul kaameraparvest eemalduda. See tal ei õnnestunud.

Kõike seda pealt nähes tekkis mul tülgastus. Isegi kui ülekuulatav oli mingis asjas eksinud, oli see täiesti kohatu niimoodi inimese eraellu tungida ja sel viisil nn õigust taga nõuda. Miks ei võinud selgitamine aset leida kuskil erapooletus õhkkonnas, kus mõlemad osapooled oleksid saanud suud puhtaks rääkida? Miks üldse sellist asja televiisorist näidata ja miks seda üldse vaadata?

Igal juhul kogu see juhtum seostus mulle ajaloos tuntud sündmusega — küüditamisega. Keegi kaebas kellegi peale ja süüdistatu saadetigi külmale maale. Piisas vaid vihjest.

Siit ka üleskutse meile kõigile — räägi sõnu, mis on mõeldud teiste ülesehitamiseks. Hoidu kõmujuttudest ja ära tõmba oma naljadega teise inimese eneseväärikust maha! Armastusega öeldud sõnad saadavad palju head korda. Oleme need, kelle sõnad külvavad elu.

Kersti

Minu meelest on see lihtsalt ülilahe, et nii palju on noori, kes tahavad anda parima Jumalale. Lihtsalt väike killuke sellest on näha sellelt pildilt, kuidas noored kogunevad tunde enne noorteõhtut, et seda ettevalmistada. Rääkimata siis veel magamata õhtutest päevi varem. Aitäh kõigile, kes panustavad!

Usust ja armastusest

Ma mäletan ühte päeva aastate eest, kui olin äsja pühapäevakooli lõpetanud. Ma jalutasin mööda Soo tänavat ning üritasin Jumalat enda jaoks mõistusega lahti seletada. Ma arvasin, et usk valitakse selle järgi, millise usu põhimõtted kõige õigemad ja paremad tunduvad. Ma ei olnud tegelikult päästetud ja leidsin, et Jumalaga on mul üks probleem – ma ei tunne, et armastan Teda üle kõige. Ma ei saanud aru, kuidas saab keegi olla olulisem perest ja sõpradest.

Alles nüüd, palju hiljem olen õppinud, et usu annab Jumal, kui mu süda on tõde tunnistanud. Et ongi ainult üks tõde ja punkt. Et armastus ei ole mingi edetabeli koostamine, et kolmveerandi minu armastusest saab Jumal ja ülejäänu jääb siis perele ja sõpradele. Täpselt samamoodi nagu uue sõbra leidmisel ei armasta me vanu sõpru vähem. Pigem armastan ma oma inimesi nüüd rohkem, sest saades osa Jumalast, saan ma osa tõelisest armastusest. Jumal ongi ju armastus.

Nele