Avastuse jälil (järjejutu 2. osa)

(Puhh on karbiga korraks üksi jäänud ja näeb Iiahit)

Puhh: (elevuses) Iiah, tule vaata, mis meil siin on!
(imestunult) Miks sa nii näost ära oled?
Iiah: (väga pettunult ja isegi etteheitvalt) Kust te selle siis saite? Jälle jäin mina millestki ilma. Nagu alati.
Puhh: (ikkagi elevuses) Aga tee sina see siis lahti, eks! Aga ole ettevaatlik, seal on vist pomm sees...
Iiah: (ikka veel natuke solvunult) Ah, see on nüüd küll üks rumal jutt. Keegi ei paneks niiii ilusa karbi sisse mingit tobedat pommi.
(kärsitult ja juba pisikese uudishimuga) Anna siia!

(Teeb karbi lahti ja vaatab üllatunult ja pisut segaduses sisse)

Iiah: Kuule, siin on tõesti midagi sees!
(võtab välja) Ah, mingisugune kokkuvolditud paber.
Puhh: (tähtsalt) Äkki see on plahvatuspaber. Selliseid asju on! Küll mina juba tean.
Iiah: (uudishimulikult) Vaatame, seal võib olla midagi tähtsat kirjas!

(Puhh võtab paberi ja voldib lahti)

Puhh: (veerides) Aaa-ree-tee k-aaaaart.
(väga õhinal ja lootusrikkalt) Ohh!!!
Iiah: (jääb paberit jõllitama) Aga siin polegi rohkem midagi kirjas. See on kindlasti mingi totter nali.
Puhh: (uurib paberit) Ei, see ei ole veel kõik!!!
(veerib edasi) L... K... 1... 2... 3... 3...
(hüüatab õhinal) Oh, mis see küll võiks tähendada!? Iiah, me peame selle saladuse lahendama!

..jätkub...

Mina usun

27.–30. juunil toimus vanas heas Nuutsakus Oleviste lastelaager. Teemaks oli seekord „Mina usun“ ja abiks palju Oleviste noori. Lõpuks kujuneski nii, et töötegijaid oli vaat et sama palju kui lapsi, aga on ju ainult positiivne, et meil leidub koguduses nii palju hea südamega inimesi, kes on oma suvist vaba aega nõus ohverdama ja appi tulema. Ja tegelikult oli lapsigi päris palju – nii 70 ringis, seega jätkus sagimist igasse laagripäeva.

Pärast selliseid laagreid ja ettevõtmisi mulle alati tundub, et olen ise saanud palju enam, kui välja jõudsin jagada. Kohtasin väga huvitavaid lapsi, kas või oma grupist – meil oli nii kristliku kui ka täiesti mittekristliku taustaga lapsi, aga laagris see tegelikult ei lugenudki, sest ma usun, et igaüks leidis selle oma, mida vajas, ja lastele endile väga meeldis. Kõige võimsam oli näha lapsi, kes räägivad, mis Jumal nende elus on teinud! Nende südamed on nii siirad ja rikkumata.

Kahjuks juhtus mul endal seekord nii, et jäin vahetult enne laagrit haigeks. Ja laagris kohapeal läks iga päevaga vaid hullemaks, kuni lõpuks tekkis ka palavik. Hommikuti üritasin lihtsalt magada, et natukenegi energiat taastada. Üsna alguses tuli üks töötegijatest ja palvetas mu eest. Kuigi mul ei hakanud füüsiliselt parem, oli tema palve väga vajalik ja andis mulle indu juurde, et laagri lõpuni jätkata ja seda kogu rõõmuga teha!

Mulle läks väga südamesse see armastus, mida ma kogesin. Selle inimese poolt, kes mulle käed peale pani ja palvetas. Selle inimese poolt, kes mulle pärast laagrit rohtusid tõi. Selle inimese poolt, kes mulle söögikotiga külla tuli. Selle inimese poolt, kes tundis iga päev laagris huvi, kas mul on ikka paremaks läinud. Mul oli üleeile sünnipäev ja ma mõtlen, et olen selleks aastaks küll Jumalalt oma kingituse kätte saanud!

Ma usun, et selle aasta laager läks korda. Lapsed igatahes ei tahtnud kohe kuidagi asju kokku pakkida ja teele asuda. Mul on hea meel, et ma laagris käisin, ja hea meel iga lapse üle, kellega ma tuttavaks sain. Ja rõõm saab eriti suureks siis, kui neid samu lapsi ükspäev noortekal näha. Jumalat ülistamas.

Nele

Kummaline leid (järjejutu 1. osa)

Puhh ja Notsu mängivad peitust.

Notsu: (sosinal, koopas peidus) "Puhh, ära nügi, ma veel kukun. Ära!"
Puhh: (sosinal) "Notsu, tasa, Kristofer Robin kuuleb veel meid. Psst!!"

(Kostub metallist karbi kolin)

Notsu: (sosinal, ehmatunult) "Puhh, mis see oli!?!"
Puhh: (juba kõvema häälega)"Ma ei näe hästi, aga tundub mingi karp olevat. Mis seal sees võiks küll olla?"
Notsu: (riieldes) "Puhh, ära puutu, äkki lendame vastu taevast!"
Puhh: (unistades) "Oi, see võib ju päris põnev olla, niimoodi taeva all lennata. Ilma õhupallita ja puha. Viuuu, viuuu....pauhti!"
Notsu: (hirmunult) "Me kukuks ju alla. Minu poolt ei aitäh!
(ikkagist uudishimulik) Aga mis seal karbis ikka olla võiks?"
Puhh: (õhinal olles) "Notsu, läheme näitame teistele kaa."

(Väljuvad koopast)

Puhh: (joostes hingeldavalt hüüdes kõva häälega) "Kristofer Ro-o-bi-in, kus sa ole-e-d? Vaadake, mis me leidsime!"
K.R.: (vastu joostes) "Mis nüüd lahti? Olen si-iin!"
Puhh: (hingeldades) "Me Notsuga leidsime pommi!"
K.R.: (põnevil olles) "Nii põnev, päris pommi? Näita mulle!"
Puhh: (natuke pettunult) "Tegelikult küll metallist karbi, aga äkki on seal sees pomm? Kuula, kas tiksub?"
Notsu: (kurjustades ja nöökides) "Ainuke asi, mis siin tiksub, on sinu peas Puhh, ja see ei paista nii pea plahvatavat."
K.R: (tõreldes) "Notsu, nii ei tohi!"
Notsu: (torisedes) "Mis ta siis hirmutab kogu aeg ja tahab lennata. Kukkuda pole ju üldse tore."
Puhh: (natuke juba kärsitult) "Vaatame siis parem, mis seal karbi sees ikkagi on."
K.R.: " No, vaatame siis."

...jätkub...

Üht-teist jalgrattamatkast

Siit tuleb jutt jalgrattamatkast, mis leidis aset 24.-26. juunil. Minu minek sinna oli peaaegu et juhuslik: mul oli vaja (või vähemalt arvasin vaja olevat) eemale saada kõigest sellest, mis moodustasid mu n.ö argipäeva mured. Tundub, et sain, mida vajasin. Loobusin matka ajaks ka argipäeva rõõmudest, aga matkal kogetud rõõm oli ehk suuremgi.

Balti jaamas sai matkaseltskond kokku, meid oli alla kümne ning kartsin, et sellest tuleb igav matk. Sõitsime rongiga Sondasse ning peatusesse jõudes ootasime, kummale rongipoolele perroon jääb, aga meie üllatuseks perrooni ei tulnudki ja pidime rattad rongist alla viskama.

Esimene matkapeatus oli külapood. Poetädi oli väga sõbralik ja armas. Tankisime moonakotid asju täis ja asusime Kiviõli poole sõitma. Vallutasime uue ja vana tuhamäe (muuseas uus tuhamägi on keelatud ala, kuid saime sellest teada alles siis, kui mäe alla sõitis turvamees ja meid alla kutsus). Pärast tuhamägesid käisime kohalikust kogudusest läbi ning edasi võtsime suuna ranna poole, kuhu jäime ka telkima.

Telkide ette rannaliivale tegime lõkke ning öösel käisime ka ujumas (vesi oli päris jahe). Ahjaa, ja kuna pime oli, siis ma koperdasin vees ühe mega-suure kivi otsa, aga see selleks... Taevalaotus oli see-eest imeilus ja suisa romantiline.

Ma ei viitsi kõike üles kirjutada ning ütlen lühidalt, et järgmine päev ja Toila rannas ööbitud öö olid ka vahvad. Mina ärkasin kell 5 hommikul ja hakkasin üksi rongi peale veerema kuskile Oru kanti, eksisin küll vahepeal ära, aga tänu Jumalale jõudsin ikka kohale.

Muhkel