Mõtisklus palvest

Jumala sõna ütleb Uues Testamendis ilmutuse raamatus "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi minu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga." (Ilm 3:20).

Kogu Piibli sõnust tunnen vaevalt ühtki teist, mis heidaks palvele nii kirgast valgust kui see. Minu meelest on see võti, mis avab püha palvemaailma ukse.
Kui meie palvetame, siis laseme Jeesuse oma südamesse. Selles piiblikohas öeldakse meile kõigepealt, et mitte meie palve ei ole see, mis sunniks Jeesust tulema meie juurde, vaid Jeesus ise suunab meid palvetama. Tema koputab. Nõnda avaldab Tema oma tahtmist tulla meie südamesse. Jeesus koputab meie südameuksele ja see panebki meid palvetama.

Piiblikoht heidab aga omalt poolt uut valgust ka vanale prohvetlikule sõnale: „ennäe kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud!" (Jes 65:24). Ja tõesti, veel enne, kui meie Tema poole hüüdagi jõuame, näitab Ta meile juba armuliselt andi, mille Ta on otsustanud anda. Tema koputab, et mõjutada meid palvetama ja palve kaudu vastu võtma, mille Tema meile on määranud.

Palve ei ole midagi muud ega keerulisemat, kui Jeesuse laskmine enda südamesse ja ellu, oma muresse ja rõõmu. Palve on Jeesuse laskmine enda ligi, nii et Tema saaks tarvitada oma väge meie aitamiseks ja austada oma nime meie küsimustes. Tema teab, et oleme põrm, sellepärast tegi Ta ka palve niisuguseks, et jõuetumgi saaks seda proovida. Sest palve on ainult ukse avamine Jeesusele. Selleks pole vaja jõudu. Küsitakse vaid, kas tahame — kas tahame lasta Jeesust enese ligi.

Taavet

Päev Paliveres

Nii hea on olla tööriist Jumala käes ja seda eriti veel koos kodugrupiga. Nimelt eelmine esmaspäev käisime Paliveres eakamate inimeste osadustunnis teenimas tunnistuste, laulu ja palvega. Kui kohale jõudsime istusid kõik üle-eelmise põlvkonna noored juba ammu reas (neil hilinemisega probleeme ei ole). Meid võeti vastu suure heameele ja armastusega.

Usun, et see oli Jumala plaan meid juhtida sellesse paika, kus paljud võibolla ei käi. Iga noor, kes kaasas oli, jagas oma tunnistuse, kuidas tema Jumala lapseks sai või midagi sellest, mis antud hetkel südames oli. Nähes seda, mis Jumal seal tegi, mõtlen oma pea sees, et miks meie kodugrupid selliseid asju tihemini ette ei võta, see pole ju üldsegi raske!?

Meie maal on palju väikeseid kogudusi, kes ootavad juba aastaid, et noored tuleksid ja julgustaksid neid värskuse ja siirusega. Ma julgustan teid, kelle hoolde on antud Issanda armust ja suurest halastusest vastutus noorte ees, et oleksite julged ning innukad meie Issanda töös. Palju õnnistusi ning Jumala armu, mis saab suureks läbi meelepärase elu meie Issandale!

Taavet

Esimene tunnistamine

Kui mulle kaks päeva enne noortekat pakuti, et võiksin tulla tunnistama sellest, kuidas Jumal minu ellu tuli ja mida ta minu elus muutnud on, oli minu esimeseks reaktsiooniks see, et ma ei julge. Enne lõplikku vastust otsustasin siiski võtta aega, et Jumalaga nõu pidada. Ootasin ja palvetasin kaua, et saada mingitki märki, mida ma otsustama peaksin. Minu sees oli täielik vaikus. Nii vaikne, et hakkasin juba kartma, et see otsus tuleb seekord mul endal langetada. Ootasin veel. Mingil hetkel tabas mind mõte, et kui ma julgen kodus oma perekonnale neist asjust avatult rääkida, miks ei peaks ma seda oma vaimuliku perekonna ees teha julgema? Sellega oli asi otsustatud – ma lähen tunnistama.

Enne tunnistamist mõtlesin enda jaoks läbi need asjad, mida ma jagada tahan. Jagasin neid täpselt nii hästi või halvasti nagu ma tol hetkel oskasin. Kuigi tunnistamisel läksid paljud asjad meelest ära, millest rääkida tahtsin, meeldis mulle seda teha. Tihti otsime kindlustunnet kusagilt väljastpoolt, aga see tuleb seest. See on seal alati olnud.

Kuigi esimesel korral läks meil kõigil (Angeelika, Margit, Siret) natuke sassi, loodame me siiski, et nii mõnigi noor sai meie tunnistustest kindlust südamesse ja indu otsida Jumalat üha enam ja enam. Me kõik tundsime, et tunnistamise ajal oli Jumal meiega. See ongi kõige tähtsam. Tema hoiab ja juhib meid kõiges!

Angeelika

Noortelt noortele

Märtsi viimastel päevadel korraldas üks Nõmme kodugrupp Pääsküla piirkonna noortele ühe mõnusa pärastlõunase koosviibimise. Kohale tuli üheksa tõeliselt noort inimest. Meie ühine noortekas algas ühise näksiga poole kolme paiku. Üritus jätkus tutvumismänguga – ülesandeks oli paarilisega rollid vahetada ning end tutvustada, mis kujunes üsna lõbusaks. Välja tuli nii mõnigi huvitav hobi või fakt. Näiteks ühele noorele meeldis palju süüa, teine tegeles karatega ja kolmas tahtis saada automehhaanikuks.

Programmi põhiosa algas ülistusega ehk Jumala kiitmisega ning sellele järgnes popp ja noortepärane loeng lõbusate slaididega teemal „Kas kristlus on igav, iganenud ja kasutu?“. Jõudsime järeldusele, et kristlus ei ole igav, iganenud ega kasutu, sest Kristus tegutseb ka tänapäeval ning Temas on elu elamist väärt. Sõnum võeti soojalt ja huviga vastu.

Pärast sõnumit oli igal ühel võimalus meeskonnaliikmete juurde palvetama minna (seda võimalust kahjuks keegi noortest ei kasutanud). Samal ajal tegid Mari ja Melari ülistust ning laualt võis head ja paremat põske pista. Mõne aja pärast muutusid noored väga elavaks ning Mari juhtimisel korraldasid kodugrupi noored mänge.

Kokkuvõttes oli väga mõnus ja hubane pärastlõuna. Usume, et Jumal teeb oma head tööd neis noortes edasi. Ütleb ka ju Pühakiri: „olen veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva.“

Johannes

Kuidas elad, kodugrupp?

Kui ma olin laps, siis oli meil kodus üks uksepiit, mis oli täis kriipsukesi. Iga kriipsuke näitas seda, kuidas ma olin pikkuses kasvanud. Siis oli hea jälgida, et näe 5 sentimeetrit on pikkust juurde visanud. Mõõtmine ja vahekokkuvõtete tegemine ongi sellepärast oluline, et näha, kuidas areng on toimunud.

Hiljuti tehti üks vahekokkuvõte Oleviste noorte kodugruppide elust. Selle eesmärk ei olnud mitte pingerea koostamine ega parimate valimine, vaid ülevaate saamine, kuidas on kodugruppidel läinud. Sellest ülevaatest ongi nüüd allpool juttu.

Kodugruppe on hetkel kokku 8 ning kokku käib neis umbes 88 noort. Asukoha poolest on esindatud Nõmme, Pirita, Mustamäe, Kristiine, Kesklinn, Mähe, Saku. Kodugrupil on neli ülesannet: õppida Jumalat tundma ja austada Teda, õppida üksteist tundma, (k)anda edasi head sõnumit Kristusest ning teha midagi ühiskonna heaks. See tähendab, et kodugrupid oma positiivse mõjuga ei ulatuks mitte ainult kodugrupiliikmeteni, vaid ka ümbruskonnas elavate inimesteni. Mitmed noortegrupid on seda rolli täitnud — näiteks korraldanud evangeelseid noorteüritusi, külastanud vanureid, jaganud toitu, osalenud heakorra- ja abitöödel ning üks grupp käis varjupaiga koertega jalutamas jms. Samuti kinnitati, et ka vaimulik kasvamine on gruppides jõudsasti edenenud ning kodugrupiliikmed tunnevad ja toetavad üksteist ning palvetavad üksteise eest.

Samas ei saa loorberitele puhkama jääda, sest arenguruumi on igas kodugrupis. Mõnes kodugrupis on vaja üles õhutada ühiskonna teenimise rolli, mõnes jällegi evangeeliumi jagamise rolli. Aga mulle tundub, et eelmisest vahekokkuvõttest alates kuni tänini on Jumal kodugruppide elu ja toimimist elavdanud. Lisandunud on uusi noori ja uusi gruppe.

P.S. Oleviste noorte kodugruppide kohta saad rohkem infot veebilehelt www.onoored.ee

Kersti