Esimene tunnistamine

Kui mulle kaks päeva enne noortekat pakuti, et võiksin tulla tunnistama sellest, kuidas Jumal minu ellu tuli ja mida ta minu elus muutnud on, oli minu esimeseks reaktsiooniks see, et ma ei julge. Enne lõplikku vastust otsustasin siiski võtta aega, et Jumalaga nõu pidada. Ootasin ja palvetasin kaua, et saada mingitki märki, mida ma otsustama peaksin. Minu sees oli täielik vaikus. Nii vaikne, et hakkasin juba kartma, et see otsus tuleb seekord mul endal langetada. Ootasin veel. Mingil hetkel tabas mind mõte, et kui ma julgen kodus oma perekonnale neist asjust avatult rääkida, miks ei peaks ma seda oma vaimuliku perekonna ees teha julgema? Sellega oli asi otsustatud – ma lähen tunnistama.

Enne tunnistamist mõtlesin enda jaoks läbi need asjad, mida ma jagada tahan. Jagasin neid täpselt nii hästi või halvasti nagu ma tol hetkel oskasin. Kuigi tunnistamisel läksid paljud asjad meelest ära, millest rääkida tahtsin, meeldis mulle seda teha. Tihti otsime kindlustunnet kusagilt väljastpoolt, aga see tuleb seest. See on seal alati olnud.

Kuigi esimesel korral läks meil kõigil (Angeelika, Margit, Siret) natuke sassi, loodame me siiski, et nii mõnigi noor sai meie tunnistustest kindlust südamesse ja indu otsida Jumalat üha enam ja enam. Me kõik tundsime, et tunnistamise ajal oli Jumal meiega. See ongi kõige tähtsam. Tema hoiab ja juhib meid kõiges!

Angeelika