Alfa väljasõit

Wow, siin on liblikad! Mismõttes???
Esimesel õhtul maandus üks liblikas Virge käele ja Virgest sai hetkega fotograafide huviorbiit. Aga see selleks. Käisime nädalavahetusel Noorte Alfa meeskonna ja osalejatega väljasõidul Ridalas. Minu jaoks oli see üks erilisemaid väljasõite, kus olen käinud. Samas ma arvan, et sellest väljasõidust oleks palju-palju rohkem rääkida neil, kes olid osalejad, sest mina olin rohkem kõrvalseisja. Pildistasin enamik aega ja sõin ja ülistasin ja vaatasin filmi...

Ridala koguduse maja oli eriliselt armas ja nii soe, see oli esimene emotsioon nii mõnelegi, kes sügisel-talvel sellistele väljasõitudele on sattunud. Milline emotsioon tabas neid, kes pole sattunud, on raske öelda. Aga säravatest silmadest, mida täna, esmaspäeval pärast väljasõitu nägin, võib järeldada, et väljasõit oli igati õnnestunud nende jaoks.

Nii tore oli see, et kuigi jõudsime kohale Raido ja Mari autoga enda arvates hilja, polnud õhtusöök veel läbi, vaid just algas. Seda, mis juhtus pärast õhtusööki, on raske kirjeldada. Meil oli muidugi loeng, nagu ikka, aga enne oli ülistus ka. Minu arust oli ülistus kohe selline, et hea oli ülistama hakata. Pärast loengut oli kohe eestpalvevõimalus ja see läks täiega kümnesse minu arust. Ma ütleks nii, et inimesed üldse tegid vähe midagi, sest Jumal ise liikus. See oli täiega lahe. Ma usun, et Jumal puudutas sel õhtul väga mitmete südameid ja ravis haavu ning vabastas.

Pärast palveosa käis Veljo mikrofoniga ringi ja küsis kõigi muljeid. See oli ka väga lahe osa. Siis me sõime veidi ja vaatasime öösel poole kolmeni filmi. Väga äge film oli, rääkis sellest, kuidas meie suhtumine võib päästa teise inimese elu! Minu südant küll väga puudutas.

Laupäevane päev oli ka väga lahe. Hull uni oli muidugi, et nii hilja magama läksin, aga muidu sujus kõik super hästi! Suured tänud kõigile, eriti Netele, Veljole, Liidiale ja köögimeeskonnale, kes üritust korraldada aitasid! Kõik oli suurepärane!

Mari-Vivian

Isa nägu

Olin istumas isadepäeval kohvikus, kaaslasteks mu oma isa ja ema. Rüüpasime kohvi ja kõrvale hammustasime õhulist kohupiimakooki. Atmosfäär oli hea, meenutasime olnut. Küsisin isalt, milliseid iseloomuomadusi ja põhimõtteid oli tema saanud oma isalt.

Kuid ei läinud kaua aega mööda, kui pidin ise samale küsimusele vastama: „Milliseid isa iseloomujooni võib leida minus?”. Meelde tulid mitmed ühised jooned. Näiteks on isal omapärane huumorisoon, ta hindab ausust ja peab lugu viisakusest. Alati võib leida teises inimeses omadusi, mida saab eeskujuks tõsta. Teise inimese puudujääkidele keskendudes, varjutame tihtipeale ära ligimese head küljed, millest oleks hea olnud õppust võtta.

Tuli meelde pühapäeval kirikus öeldud lause: „Te olete Isa nägu“. Me kristlastena oleme Taevase Isa nägu (s.t samade iseloomuomadustega, põhimõtetega, väärtustega). Iga inimese elus on keegi, kellele alt üles vaadatakse, keda hinnatakse, kellest eeskuju võetakse. On see siis mõni avaliku elu tegelane, sõber, vanaema või isa. Kuid kõige eeskujulikum eeskuju on Jeesus ise, Tema pealt tasub igas asjas snitti (ehk eeskuju) võtta.

Kersti