Mõtisklus palvest

Jumala sõna ütleb Uues Testamendis ilmutuse raamatus "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi minu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga." (Ilm 3:20).

Kogu Piibli sõnust tunnen vaevalt ühtki teist, mis heidaks palvele nii kirgast valgust kui see. Minu meelest on see võti, mis avab püha palvemaailma ukse.
Kui meie palvetame, siis laseme Jeesuse oma südamesse. Selles piiblikohas öeldakse meile kõigepealt, et mitte meie palve ei ole see, mis sunniks Jeesust tulema meie juurde, vaid Jeesus ise suunab meid palvetama. Tema koputab. Nõnda avaldab Tema oma tahtmist tulla meie südamesse. Jeesus koputab meie südameuksele ja see panebki meid palvetama.

Piiblikoht heidab aga omalt poolt uut valgust ka vanale prohvetlikule sõnale: „ennäe kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud!" (Jes 65:24). Ja tõesti, veel enne, kui meie Tema poole hüüdagi jõuame, näitab Ta meile juba armuliselt andi, mille Ta on otsustanud anda. Tema koputab, et mõjutada meid palvetama ja palve kaudu vastu võtma, mille Tema meile on määranud.

Palve ei ole midagi muud ega keerulisemat, kui Jeesuse laskmine enda südamesse ja ellu, oma muresse ja rõõmu. Palve on Jeesuse laskmine enda ligi, nii et Tema saaks tarvitada oma väge meie aitamiseks ja austada oma nime meie küsimustes. Tema teab, et oleme põrm, sellepärast tegi Ta ka palve niisuguseks, et jõuetumgi saaks seda proovida. Sest palve on ainult ukse avamine Jeesusele. Selleks pole vaja jõudu. Küsitakse vaid, kas tahame — kas tahame lasta Jeesust enese ligi.

Taavet