Südamesoojad muffinid

Ühel päikselisel laupäeval käisime kodugrupiga kodutuid ja vaevatuid inimesi otsimas, et neile muffineid ja pirukaid pakkuda. Valisime kohtumispaigaks Tammsaare pargi. Mis edaspidi juhtuma hakkas, sellest hakkan kohe teile vestma.

Kui olime kodugrupiga kõik lõpuks kokku kogunenud, teatas Taavet, et nüüd jaguneme kolmesteks gruppideks ja jalutame ringi, räägime inimestega, kuulame nende muresid, jagame muffineid ja muud mõnusat, mida olime kaasa võtnud. Alguses see idee mulle väga ei meeldinud, sest ma pole mingi eriline suhtleja, kes läheks võõra inimese juurde ja hakkaks temaga rääkima. Igatahes suundusime lõpuks Cäthy ja Kristjaniga läbi vanalinna Balti jaama poole, hiljem liitus meiega ka Maria.

Jagasime paarile kodutule muffineid. Lõpuks leidsime ühe naise, kellega natuke pikemalt rääkima jäime ja ta tunnistas meile pisarsilmi, et on alkoholist sõltuvuses ja tahab sellest lahti saada, kuid lihtsalt ei suuda. Mees ja poeg olid tal surnud ning ka tema oli proovinud teha enesetappu. Veel vaevas teda epilepsia. Päris kurb oli kuulata seda. Rääkisime talle natuke ka Jumalast ja ta ütles täiesti siiralt, et usub Jumalat ja nii palvetasime koos temaga päästmispalve.

Pärast seda juhtusime kokku veel ühe vanema mehega. Ta ajas mind oma jutuga täitsa naerma — nii naljakad väljendid olid lihtsalt. Ise pidavat ta ka vahel käima Olevistes. Kurtis teine veel, et tal oleks hädasti päikseprille vaja, kuna kevadine ere valgus paneb tal silmad vett jooksma. Mõtlesin hetkeks, et ma nagu väga ei raatsiks talle oma prille anda, kuna olin just need eelmisel päeval ostnud, kuid järsku andis hoopis Maria oma prillid papile ja vot siis need õiged pisarad alles tulid!

Kirjutaja, kes soovis jääda anonüümseks