Üht-teist jalgrattamatkast

Siit tuleb jutt jalgrattamatkast, mis leidis aset 24.-26. juunil. Minu minek sinna oli peaaegu et juhuslik: mul oli vaja (või vähemalt arvasin vaja olevat) eemale saada kõigest sellest, mis moodustasid mu n.ö argipäeva mured. Tundub, et sain, mida vajasin. Loobusin matka ajaks ka argipäeva rõõmudest, aga matkal kogetud rõõm oli ehk suuremgi.

Balti jaamas sai matkaseltskond kokku, meid oli alla kümne ning kartsin, et sellest tuleb igav matk. Sõitsime rongiga Sondasse ning peatusesse jõudes ootasime, kummale rongipoolele perroon jääb, aga meie üllatuseks perrooni ei tulnudki ja pidime rattad rongist alla viskama.

Esimene matkapeatus oli külapood. Poetädi oli väga sõbralik ja armas. Tankisime moonakotid asju täis ja asusime Kiviõli poole sõitma. Vallutasime uue ja vana tuhamäe (muuseas uus tuhamägi on keelatud ala, kuid saime sellest teada alles siis, kui mäe alla sõitis turvamees ja meid alla kutsus). Pärast tuhamägesid käisime kohalikust kogudusest läbi ning edasi võtsime suuna ranna poole, kuhu jäime ka telkima.

Telkide ette rannaliivale tegime lõkke ning öösel käisime ka ujumas (vesi oli päris jahe). Ahjaa, ja kuna pime oli, siis ma koperdasin vees ühe mega-suure kivi otsa, aga see selleks... Taevalaotus oli see-eest imeilus ja suisa romantiline.

Ma ei viitsi kõike üles kirjutada ning ütlen lühidalt, et järgmine päev ja Toila rannas ööbitud öö olid ka vahvad. Mina ärkasin kell 5 hommikul ja hakkasin üksi rongi peale veerema kuskile Oru kanti, eksisin küll vahepeal ära, aga tänu Jumalale jõudsin ikka kohale.

Muhkel