Usust ja armastusest

Ma mäletan ühte päeva aastate eest, kui olin äsja pühapäevakooli lõpetanud. Ma jalutasin mööda Soo tänavat ning üritasin Jumalat enda jaoks mõistusega lahti seletada. Ma arvasin, et usk valitakse selle järgi, millise usu põhimõtted kõige õigemad ja paremad tunduvad. Ma ei olnud tegelikult päästetud ja leidsin, et Jumalaga on mul üks probleem – ma ei tunne, et armastan Teda üle kõige. Ma ei saanud aru, kuidas saab keegi olla olulisem perest ja sõpradest.

Alles nüüd, palju hiljem olen õppinud, et usu annab Jumal, kui mu süda on tõde tunnistanud. Et ongi ainult üks tõde ja punkt. Et armastus ei ole mingi edetabeli koostamine, et kolmveerandi minu armastusest saab Jumal ja ülejäänu jääb siis perele ja sõpradele. Täpselt samamoodi nagu uue sõbra leidmisel ei armasta me vanu sõpru vähem. Pigem armastan ma oma inimesi nüüd rohkem, sest saades osa Jumalast, saan ma osa tõelisest armastusest. Jumal ongi ju armastus.

Nele