Dalutraksigüs (sügiskartulad)

Saabus sügis ning Mangu talu kartulid vajasid taas üles noppimist. Pererahva oma jõust jäi puudu, tarvis oli abikäsi. Ning otse loomulikult Oleviste noored olid need, kes leidsid aja ning tahtmise, et appi tulla ja kartulid külma eest päästa.
Oktoobrikuu esimesel õhtul, kohe peale noortekat, tulime minu ja Sireti juurde.

Vaatasime filmi, mängisime Aliast, sõime ja veetsime niisama lõbusasti aega. Mainimata ei saa jätta ka mängu, kus pidi tagurpidi sõna õigeks keerama. Öistel tundidel jooksutas see mõtte ikka päris kokku, nt öeldi „dalutraksigüs“ ning tuli aru saada, mis sõna see on.

Igastahes, enne lõbu, siis töö. Pärast pikka ja toredat õhtut ärkasime varakult ning suundusime üheskoos põllule. Mõned inimesed saabusid veel juurde ning töö võiski alata! Jumal väga hoidis meid, ilm oli lausa suurepärane- hommikul oli mõnus värskendav udu ning päeva saabudes tuli välja ka päike, mis tegi kartulivõtu lausa nauditavaks. Kõik olid väga tublid ja kiired noppijad ning poole päevaga saimegi enamus kartuleid üles võetud. Mangu talu pere tänab südamest kõiki abilisi!

Soovin julgustada kõiki rohkem silmi avama, et veelgi enam märgataks abivajajaid ning kohti, kus oleks võimalik teenimas käia. Jumal on lihtsalt nii imeline ning see on üheks võimaluseks, millega me saame väljendada armastust ning austust Tema vastu.
Palju õnnistusi ja Jumala lähedust teile kõigile!

Sigrit

Näpunäited piibli lugemiseks

3. oktoobril oli taas täiskasvanud noorte osadus Dialoog, seekord kiriku kantseleis. Meid külastas piibliõpetaja Mary Jean Powers Ameerikamaalt. Muljed õhtust on soojad ja tahaks neid teiega ka kohe jagada.

Õhtu teema oli rahu ja seega uurisime piiblist kirjakohti, mis räägivad rahust. Tõsi on see, et keegi ei tea rahust nii palju, kui Jumal ja tema enda sõna on parim koht, kust vastuseid saada.

Mary jagas meile ka skeemi, mille alusel piiblit lugeda ja ütles, et kui tema hakkas selle järgi piiblit lugema, siis see muutis tema elu täielikult. Ta julgustas meid edaspidigi võtma aega piibliga sellisel viisil, mis tahes teemat uurides.

Õnnistades teid kõiki, keda kohal polnud, panen need punktid siia kirja, et teie isiklik aeg piibliga oleks tõhusam. Niisiis, kui istud oma piibliga maha, võta kätte paber ja pastakas ja tee nii:
1. Palveta, et Jumal avaks sulle oma sõna ja sa saaksid loetust aru.
2. Loe kirjakohta vaikselt.
3. Loe valjusti ja loe nii, nagu Jumal seda sulle ütleks. (noomivalt, julgustavalt vm)
4. Jooni alla sõnad või väljendid, mis äratavad sinu tähelepanu.
5. Võrdle erinevaid tõlkeid (võimalusel erikeelseid piibleid, see võib kirjakohta avada rohkem.)
6. Kirjuta kirjakoht välja (näiteks selliselt nagu see käiks just sinu kohta)!
7. Mõtiskle kirjakoha üle (nt tee kirjakohast oma palve Jumalale)!
8. Proovi võtmesalm meelde jätta!
9. Palveta võimaluse eest edasi anda seda, mida oled saanud. Kui oled õppinud midagi Jumala sõnast, siis tekib ka vastutus seda edasi anda, julgustada kedagi, palvetada kellegi eest jne.
10. Kui oled hea joonistaja, saad kirjakohale juurde luua illustratsiooni.

Soovin südamest jõudu teile sellega, et võiksite piiblit armastama hakata! Endale soovin sama :)

Mari-Vivian

Dialoog ülemises toas

Mõned nädalad tagasi korraldasime n.ö esimese ametliku vanemate noorte ürituse! See oli meie väike algus, millest loodetavasti kasvab midagi ilusat, mis mõjutaks paljusid südameid ja elusid.

Rääkimas käis Toomas Vebel meie kogudusest. Õhtu kujunes ootamatult soojaks, ma pole ammu enam kedagi nii pingsalt kuulanud kui Toomast. Ilmselt mõjus positiivselt (lisaks sõnumile, mis tuli otse südamest) ka noortetoa hubasus ja väiksus, kus helid ja tähelepanu nii kergelt ei haju.

Toomas rääkis sellest, kuidas Jumal ootab, et me teda ei häbeneks ja iga võimalus, kui Ta juhib meid kellelegi tunnistama, et ole lihtsalt juhus, vaid Tema poolt kavandatud ja ette valmistatud olukord. Ta rääkis ka sellest, kui suur on see kingitus, mille Jumal on meile teinud: vabastanud meid ahelaist ja vanglast, kus oleme oodanud surmanuhtlust, ta tõi võrdluseks ühe loo mehest, kes oligi päriselt Aafrikas vanglas oma hukkamist ootamas ja sai ootamatult vabaks! Pärast seda pühendas ta oma elu, et kuulutada evangeeliumi.

Elu koos Jumalaga on tegelikult lihtne, on vaja julgust ja mitte häbeneda, see on see, mida Jumal meilt ootab.

Pärast Toomase kõnet oli meil laua ääres armas vestlusosadus, mis nii, nagu plaanitud oligi, andis võimaluse inimestele rääkida olukordadest oma elus.

Selles õhtus oli intiimsust ja osadust, midagi, mida paljud meist tõesti vajavad. Oli võimalus olla ja mõelda ja avada oma südant. Lihtne.
Järgmine õhtu toimub juba sel pühapäeval, 3. novembril kell 18.00 kantseleis!

Mari-Vivian

Tore dialoog

12. septembril toimunud osadusõhtu „Dialoog“ meeldis mulle väga. Inimesi tuli isegi rohkem, kui ma olin mõelnud.

Peale väikest sissejuhatust ja palvet alustasime ülistusega. Laulsime kitarrisaatel mõned laulud, mis olid mulle südamelähedased. Muusika oli ilus ja lihtne. Meie õhtu teemaks oli “kristlane maailmas“. Toomase kõne oli siiras. Ta tunnistas, et tal on vahel raskusi Jeesusest ja Jumalast kaaslastele rääkida, kuid oluline on seda teha, kui Jumal südamesse paneb. Teema andis mulle mõtlemisainet ja olin rahul, et olin saanud Toomast kuulata.

Õhtu jätkus kohvilaua taga arutlemisega. Arutelu kujunes pingevabaks, sõbralikuks ja mitmekesiseks. Inimesed said vabas vormis oma mõtteid väljendada. Arutelule lisasid hubasust juurde võileivad, puuviljad, kook ja soe jook. Lõpetuseks palvetasime üheskoos. Järgmine kord plaanin uuesti minna. Ootan põnevusega, millisel teemal siis räägitakse ja kes on kõnepidajaks ja milliseks kujuneb meie arutelu. Armas!

Anneliis

Minu elu esimene Oleviste noortelaager

Kõik, kes te tänavu noortelaagris käisite, juba teate, kui äge see oli ning kes ei käinud, juba ilmselt teavad seda, kui äge noortelaager oli, sest hea info levib kiiresti.

Mina käisin Oleviste noortelaagris esimest korda ning võin öelda, et see oli minu elu siiani üks lahedamaid laagreid. Selline tunne oli, et kui pere ja paar sõpra lisaks kutsuda, võikski sinna jääda. Igavust ei olnud hetkekski, sest päevad olid sisustatud kõiksuguste huvitavate tegevustega. Kõht polnud tühi, sest köögi meeskond oli võrratu ning laagrilised olid loomulikult parimad! Ma sain paljude inimestega palju lähedasemaks ning see rõõmustab mind väga. Kuigi käisin Nuutsaku järve ääres esimest korda, ei kujutaks ma seda laagrit küll kusagil mujal ette. Kus oleks veel nii ilus järv, lahe saunamaja ja hiigel vabaaja plats?

Laagrist jäid mulle kõige eredamalt meelde teatevõistlus (khm…jahu…khm), avapauk, Jeeriko kisa, viimase õhtu ülistus, saunaõhtud, Tommi hommikune räpp ja see, kui meie grupp pidi köögis olema. Ristimine oli minu jaoks eraldi suur sündmus, sest ma olin seda hetke enda elus nii kaua oodanud ja siis see oligi käes. Ja kas te panite tähele, kuidas Jumal meid ilmaga õnnistas? Enne ristimist sadas, kuid ristimise ajal oli päike väljas ning peale ristimist oli vist taevas ka suur, suur pidu. Ma pole sellist tormi ja mürinat enne kuulnud.

Suured õnnitlused neile, kes said päästetud. Jumal armastab teid nii, nii väga ja soovib teile kõige paremat!

Jääme põnevusega ootama uut laagrit!

Margit

Kiri Puhhilt (järjejutu 3. osa)

Kallid sõbrad!

Pole teid juba nii-i kaua näinud!

Nagu te mäletate, otsisime ööd ja päevad Tuhande Aakri Metsast oma aaret. Küsisime siit ja otsisime sealt, aga kogu metsa peale ei leidunud ühtegi tarkpead, kes meie mõistatuse oleks osanud lahendada.

Te kindlasti mõtlete, miks mind nii kaua näha pole olnud. Ja et kuhu aarete kaart on kadunud. Ma räägin teile. Ühel hommikul pärast meie otsinguid ma ärkasin üles ja sain aru. Pole muud varianti, kui tuleb Laia Maailma otsima minna. Ma küll natuke kartsin, sest ma pole ju kunagi, mitte kunagi Tuhande Aakri Metsast välja läinud. Aga ma pakkisin oma meepurgid kokku ja asusin ikkagi teele.

Oh te ei kujuta ettegi, mida kõike ma näinud olen! Ma käisin väga pikalt ringi, aarete kaart kaasas loomulikult. Ma käisin Suure Kivi Tagusel Maal ja küsisin sealt. Aga keegi ei teadnud. Ma käisin Suure Mäetipu Maal ja küsisin sealt. Aga keegi ei teadnud. Ma käisin Avara Välja Laanel. Aga keegi ei teadnud. Ja lõpuks ma käisin isegi Lagunenud Majade Maal!!! Isegi seal ei teadnud vastust mitte keegi.

Mu mesi hakkab otsa saama ja samuti minu lootus. Keegi ju ei tea vastust!
Sõbrad, ma tulen koju tagasi.

Varsti näeme!
Teie Puhh

Paadimatk

Kirjutan paadimatkast ehk siis lebomatkast nagu asjaosalised seda ise nimetasid. Esimesel päeval (22. juulil) asus Tallinnast ja selle lähistelt teele 9 matkalist veidi uniselt, kuid siiski seiklusjanuliselt. Kuna päike oli sellel päeval väga kuum, siis oli meie plaan aere mitte kasutada ning lihtsalt vooluga kaasa minna.

Nii see aga ei läinud, sest tuul oli meile vastu ning seepärast möödus esimene päev paadis siiski aerutades. Suure osa ajast veetsime päästevestidega vees ulpides, mängides kulli, süües banaane ning niisama vees lõõgastudes. Kõige põnevam asi paadiga vees olles oli kärestikest läbi minek ja õnneks oli neid kärestikke palju. Jäime päris mitmel korral mõne kivi otsa paadiga kinni, kuid meie sõiduvahendid püsisid siiski tervena. Telgid saime püsti panna Uuetoa talu lahke pererahva hoovis. Peale lõkke ääres söömist ja ühist palvet pidid kõik jooksuga oma telkidesse minema, kuna algas äikesetorm.

Teise päeva hommikul sõime pannkooke, tänasime Jumalat ja palvetasime. Terve järgnev aeg möödus suhteliselt lebotades. Istusime paadikatuse all, sõime, sõime, sõime, ujusime ja vahepeal kui kärestik või kõrkjad lähenesid siis aerutasime. Õhtul kui paadid olid kaldale tõmmatud, õhtusöök söödud ja ühine palve ning ülistus ära tehtud, hakkas taevas sähvatama ja vihma sadama.

Kolmandal päeval liitus meiega teine paadimatka rühm. Enne kui paadid vette pandi, oli ilm tusane ning ähvardas vihmale minna. Palvetasime üheskoos ning kui silmad avasime, tuli päike välja. Asusime koos teele kolme paadiga Türi juurest. Möllu oli palju - ujumine, üksteise vette tõmbamine, paatide vallutamine jne. Igal pool ümberringi olid vihmapilved, kuid meie kohal oli tänu Jumalale selge taevas ning päike.

Kokkuvõtteks võin öelda, et paadimatk oli väga, väga vinge ning soovitan järgmisel aastal teilgi sellest osa võtta. Jumal oli seda ettevõtmist täiega õnnistanud ning Ta hoidis ja kaitses meid kogu aeg nii halva ilma kui ka õnnetuste eest. Tänu Isale selle üliägeda kogemuse eest!

Siret