Omadega rabas!

Täna magama minnes tõmbasin ma aknale kardina ette. Seina, mis eraldab mind selle maailma kärast ja saginast. Hetk vaikust. Sügavalt sisse-välja hingates uinusin täna.

Viimati, kui sai inimestega käidud rabas, hingasin ma teistmoodi. Mitte kardina taga oma pehmes voodis. Hingasin sisse sõprust, koosolemisejõudu. Jah, ka vaba looduse vaba hõngu. Hingasime ühes autos, et jõuda sinna. Hingasime kaasatoodud saiakesi, komme, teed termostes. Ikka koos hingasime. Ka rõõmu ja äpardusi hingasime.

Koos eksisime ära ja läksime vales suunas. Kuni hea metsamees ATV-ga otsis meile teeotsa kätte. Ja siis olimegi omadega rabas! Laudteel oli märg ja libe. Vaatetornis saime jälle osadust nautida, koos Jumalaga. Ilus oli. Jumal ei olnud kitsi sel päeval. Ja meie olime tänulikud.

Tagasiteel oli tee lühem ja natuke märjem ning saigi lõpuks otsa. Päev, mil olin omadega rabas.

Maris Riipinen