.jpg)
Inimesed vahel ütlevad, et on 12 või enamgi aastat koolipinki nühkinud. Mõni inimene on võib-olla päris mitu aastat või peaaegu kogu oma teadliku elu kirikupinki nühkinud. Mulle pinginühkimine ei meeldi. Koolis olen käinud õppimise pärast (kuigi põhikoolis ka natuke hinnete pärast) ja kirikus olen tahtnud jutlusest kuuldut südamesse võtta ja seda elus rakendada. Üldse on tark pinginühkimise asemel asjaga sisuliselt tegeleda.
Kuid aktiivse pinginühkimise vastu ei ole mul midagi. Mäletan, et keskkoolis suvevaheajal ei saanudki ma koolipinki nühkida, pidin hoopis aknaid pesema. Aga just hiljuti sai ka aktiivselt kirikupinki nühkida. Suur hulk noori said kätte lapid ja ämbriga vett ning asusimegi aktiivselt kirikupinki nühkima. Mõned noored said ülesandeks hoopis trepi käsipuude, aknalaudade ja lampide tolmust pühkimise ning jätkus ka neid, kes lihtsalt koristasid.
Passiivsest kirikupingi nühkimisest saabki lahti nii, et teed oma suhted Jumalaga korda ning proovid leida võimalusi, et teha midagi head ligimese kasuks või miks ka mitte – lihtsalt aktiivselt kirikupinki nühkida nagu me tookord seda koristuspäeval kirikus tegime.
Kersti
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ma arvan, et see on väga hea mõte. Miks mitte nühkida kirikupinki veidi teistmoodi :)
ReplyDeleteNühkisime, mis me nühkisime, aga läikima saime. :)
ReplyDeleteIsegi noorte arvuti sai puhtaks, aga millegipärast järgmisel noortekal see eriti enam töötada ei tahtnud.. :P