Oleviste noorte jõuluõhtu 25.12.09

Alguses kõndisin mööda küünaldega ümbritsetud teed Maarja kabeli ukseni. Seal ootasid mind rõõmsad ja tervitavad inimesed. Hea algus!

Õhus oli tunda elevust ja ootusärevust - kõigil oli nii paljudele vaja veel "Häid pühi!" soovida. Aga kõige selle sagimise keskel oli siiski rahu. Minu jaoks oli seal palju uusi inimesi, keda ma polnud veel kunagi varem näinud. Ma loodan väga, et see õhtu puudutas nende südameid ja et Jeesuse koputamine nende südameuksele annab tagajärgi.

Jutlustajaks oli Toomas, kes rääkis kinkimisest. Mulle jäi kõige rohkem pähe "kummitama" mõte, et kink ei pea olema alati materiaalne. Ma olen seda korduvalt kuulnud ja sellele mõelnud, aga selle tõeline tähendus ja tähtsus said vist alles nüüd selgeks. Ma mõistsin, kui palju siirast rõõmu võib saada mõnest väga lihtsast ja väikesest heateost kellegi poolt.
Teema, mis veel väga puudutas, oli sulaste lugu. Kõik võiksid üle lugeda ja mõtiskleda veel selle üle. Matteuse 18:21-35. Sellest peaks õppima! Mulle meeldis väga selle õhtu meeleolu ja õhkkond.
Peale jutluse kuulamise sai ka lõbus mäng mängitud ning Jumalale kiitust lauldud ning peale programmi võis minna käärkambrisse pidurooga maitsma.
Inimeste nägudest kiirgas rõõmu ja jõulurahu, mida vaid Jeesus saab meile anda. Ma loodan, et kõik inimesed vähemalt korrakski mõtlesid jõulude tõelise tähenduse peale. Me peame meeles pidama, et meie südameukse lingid on seespool ja keegi ei tule sealt vägisi sisse, Jeesus koputab alandlikult ning Jeesusele ukse avamine on me elu parim otsus!
Johanna-Maarja Looris