Vale!

Hei-hei-hei-hei noor! Kas sinul juba on oma kodugrupp? Täiega lahe, kui sul on! Aga kui pole, saad nüüd siit lugeda, mida meie näiteks oma kodugrupis teeme. Sel nädalal rääkisime pikemalt valetamise teemal.

Võib-olla sa arvad, et siin polegi midagi rääkida, et valetada lihtsalt ei tohi või siis arvad just, et valetamine on loomulik elu osa. Või sa küll arvad ja tead, et valetama ei peaks, aga kui oled endaga hästi aus, siis saad aru, et sa ise küll valetad ikka aeg-ajalt ega saa kuidagi selleta läbi.

Igal juhul meie oma grupis avastasime, et me kõik oleme valetanud ja/või teeme seda siiani regulaarselt, näiteks selleks, et suuremast jamast pääseda. Arutasime ka selle üle, kas valetada või tõde varjata selleks, et kellegi elu päästa, on õige. Ja ka selle üle, kas tõe varjamine on ka valetamine.

Üks huvitav asi, mis meie jutust välja koorus, oli, et selleks, et mitte valetada ja seejuures ka mitte jamasse sattuda, tuleb muuta oma elu. Näiteks teha kõik vajalikud asjad ära, et pärast poleks jamasid sellepärast, et need tegemata on.

Enda elu pole sugugi kerge muuta, kui te olete märganud. Vahel tundub see isegi võimatu. Aga igal juhul võib alustada sellest, et paluda endale Jumalalt selleks jõudu.

Nii tore oleks teada, mida sina sellest teemast arvad. Kirjuta siia kommentaaridesse!

"Kuule, tead mida v? Ma sattusin mingile asjale eelmine nädal, sa ei kujuta ette! Noh, see on nagu kirikus ... mingi alfa või midagi oli selle nimi. Noorte alfa. Kõigepealt ma ei saanud üldse aru, mis asi see on. Mu õde hakkas seal käima ja siis alguses ma olin täiega vastu ja... Noh, päris alguses oli savi, aga siis ma nägin, et ta võtab seda kirikuasja tõsiselt ja see täiega kohutas mind. Lõpuks ma olin nii hämmingus, et otsustasin ise kohale minna ja vaadata, mis mu õde sinna veab. Ma siis läksingi ja jäin käima."

Umbes nii võiks oma kogemust kirjeldada Nele, kes on tegelane Oleviste Noorte Alfa draamas ning kes pärast mõningast kõhklust on otsustanud ise ka kristlaseks saada.
Sa kindlasti oled kuulnud Alfa kursusest! Midagi ikka oled või tõesti ei ole? Noh, igal juhul toimub juba mitmendat hooaega (nii et iga poole aasta tagant algab uus) Oleviste kiriku ülimises toas noortele suunatud Alfa kursus, kuhu võib ise tulla ja kutsuda ka oma sõpru. Seda viivad läbi onoored ise.
Sel aastal on meeskond rekordiliselt suur, lausa nii suur, et paneb otsima uusi väljundeid ja samas ka soovima, et osavõtjaid oleks rohkem.
Alfa on hästi tore, üleni! See koosneb toidust, muusikavideotest, draamast, loengust ja vestlusgrupist. Samuti hästi paljudest toredatest inimestest. Kogu üritust saadab ka palve, mis, ma usun, annab õhtutele juurde veel rohkem soojust ja Jumala armastust!
Mina ise olen osa draamatiimist ning mul on hea meel endal, et pärast mitut hooaega on esimest korda meil olemas ka suurem draamameeskond ning näidenditel on ka läbiv süžeeliin, kus tegelasteks on kaks õde ning nende naabrid ja sõbrad.
Kui Sa pole veel käinud, siis tule meid vaatama! Ja kutsu oma sõpru-tuttavaid ja võõraid ka nii noorteõhtutele ja edaspidi ka alfale, meie oleme igal juhul valmis neid vastu võtma kahel käel!

Flaierite jagamine!

"Mine välja teede peale ja aedade äärde ja sunni sisse tulema, et mu koda saaks täis!" Lk 14:23

Käisime möödunud reedel "Viru" keskuses ja "Solarises" noorteõhtute kutseid jagamas. Olime viiekesi: Angeelika, Margit, Siret, Ilmar ja Veljo. Kogunesime ja palvetasime noortetoas, et Jumal juhiks ise meie käiku. Lugesime ka Jumala Sõnast, kuidas Jeesus julgustas oma jüngreid välja minema. Iga kord on ju isemoodi ja vajame alati palvet. Minu jaoks oli väga eriline kogeda, kui väga meie noored armastavad Jeesust. Jumal juhtis kutsete jagamist imeliselt. Kuigi osad meist jagasid kutseid esimest korda, võisime end vabalt tunda, kogeda Jumala armastust ja jagada seda teistele. Angeelika palvetas kaubamajas oma mõtetes: "Jumal, juhata meie teele mõni selline noor, kes pole enam ammu kirikus käinud ja on jäänud usust kaugele." Vaevalt oli ta seda palunud, kui nii umbes 5 sekundi pärast ilmuski müügilettide vahelt vastu üks selline noor , kes lapsena palju Oleviste Koguduses käinud, kuid nüüd ammu usust eemal. See ei saa olla juhus! Suhtlesime noorte kampadega. Kuidagi eriti hea kontakti leidsin isiklikult just vene noortega, kellega vestlesin läbisegi eesti ja vene keeles. Nad olid usu suhtes väga siirad ja avatud ja võtsid kutsed tänulikult vastu, lubasid meie kodulehelt Oleviste noorte kohta uurida. Võisin ka tunnistada, kuidas Jeesus on minu elu muutnud. Tüdrukud kohtasid Viru keskuses ka ühte meie koguduse noort, keda meie ettevõtmine tõsiselt üllatas ja kes samas tunnistas, et tema ei julge kutseid jagada ega võõrastele läheneda. Kutsete jagamine võib olla hea harjutus ja treening suhtlemise hirmu ja barjääride murdmiseks. Igatahes on see väga tore viis, kuidas me saame Tallinna noorte pärast palvetada ja neile viia infot, et kusagil tehakse midagi noortega ja on koht, kuhu reede õhtul saab koos sõbraga tulla.

Iga reede õhtul kogunevad noored kusagil, liiguvad kampades või jõlguvad sihitult. MEIE peame viima neile hea sõnumi, sest meil on, mida neile jagada:)

Jagame kutseid nüüd igal reedel ja vajame selleks aktsiooniks alati vabatahtlikke abilisi. Koguneme palveks noortetoas kell 16.00. Tule ka!

Veljo

Üks õpetlik konnalugu.

Viimasel ajal olen mõelnud ühe konna peale. Nimelt kuulsin lugu Konnast, kes alustas teekonda ühe kõrge mäe otsa. Mägi oli väga, väga kõrge. Mäe jalamile jõudes nägi konn paljusid teisi konnasid istumas ja puhkamas. Mõni neist astus ligi ja ütles, et mägi on konna jaoks kättesaamatult kõrge ja vaata et lausa eluohtlik. Aga loo peategelane jätkas reisi mäe tipu suunas, jättes selja taha jalamil istujad.

Möödus aega ja Konn oli jõudnud poolele mäele. Sealgi oli ees palju teisi matkavaid konni, kes pärast puhkepausi pöördusid tagasi mäelt alla. Kõik need matkajad hüüdsid kui ühest suust, et see mäetipp on konna jaoks lihtsalt liiga kõrge. Keegi neist polnud tipus käinud ning kõik nad teadsid rääkida vähemalt ühte hirmulugu mäetippu mittejõudmisest. Ühe jutuka konna sõnul pidid üleval mäel lausa konnaõgijad elama. Konn ei peatunud siiski, vaid rühkis edasi mäe tipu suunas.

Mida kõrgemale Konn jõudis, seda järsemaks läks mägi ning kõik poolelt teelt tagasi pöördunud konnad keelitasid Konna nendega tagasi tulema. „Mäe tippu ei olnud ealeski keegi konnadest jõudnud“, ütlesid nad. Tagasipöördujate sõnul võrduks selline edasiminek hullumeelsusena. Konn jätkas aga teekonda ja ei pöördunud tagasi.

Ja ennäe imet – viimaseid pingutusi tehes oli Konn lõpuks tipus. Pärast selgus, et Konn, kes mäetipu vallutas, oli olnud kõrvust kurt. Võib-olla kui Konnal oleks olnud hiilgav kõrvakuulmine, poleks ta tippu jõudnudki.

Mäetipp sümboliseerib mõnda head eesmärki või ülesannet, näiteks nagu kooli lõpetamine, eneseületamine spordivõistlustel või autokooli sõidueksami sooritamine. Olgem siis need, kes teisi julgustavad heade eesmärkide poole püüdlemisel, mitte need, kes pessimismi külvavad. Kui su sõber on kaldunud rajalt kõrvale, siis aita tal õige teeots taas üles leida. Ja siinkohal oleks paslik lõpetada Jeesuse sõnadega „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse!“ (Joh 14:1).

Kersti

Miks käia kodugrupis?

Miks käia kodugrupis?

Sest kodugrupp on asendamatu võimalus olla oma õdede-vendadega osaduses nii nagu koosolekud ja noorteõhtud seda ei võimalda! Lisaks on see suurepärane koht, kus õppida Piiblit tundma ja saada Jeesusega paremaks sõbraks.

Väiksem seltskond loob isiklikuma ja usalduslikuma atmosfääri, kus on lihtsam ennast avada, esitada küsimusi ja saada nendele kohe ka vastused, leida palve- ja eestpalvekaaslasi, saada sõpru ja olla teistele sõbraks. Alati võib kaasa võtta uusi inimesi, ka mittekristlasi, ja kõik on oodatud, sest kodugrupid kasvavad ja lähevad pooleks ega saa mitte kunagi täis, mis tähendab, et keegi ei ole üleliigne!

Kui mind esimest korda kodugruppi kutsuti, siis ma veel ei teadnud, mida see endast kujutab ja mõtlesin, et ei ole huvitatud. Õnneks käis kutsuja piisavalt pinda ja otsustasin teisel korral ikkagi minna. Pärast seda ei puudunud ma enam kordagi! Kodukast sai väga eriline ja oluline osa mu nädalast ja ma ootasin kolmapäeva alati pikisilmi.

Aeg-ajalt on olnud perioode, kus ma pole saanud kodukas käia. Vahet pole, kas tegemist on aasta või nädalaga, juba üks vahelejäänud kord annab tunda, et midagi olulist on puudu. Nii et lisaks koguduse kooskäimistele ei tasu maha jätta ka oma kodugrupi kooskäimisi. Kui sa ei ole veel üheski kodugrupis, on viimane aeg mõnega liituda!