Tore dialoog

12. septembril toimunud osadusõhtu „Dialoog“ meeldis mulle väga. Inimesi tuli isegi rohkem, kui ma olin mõelnud.

Peale väikest sissejuhatust ja palvet alustasime ülistusega. Laulsime kitarrisaatel mõned laulud, mis olid mulle südamelähedased. Muusika oli ilus ja lihtne. Meie õhtu teemaks oli “kristlane maailmas“. Toomase kõne oli siiras. Ta tunnistas, et tal on vahel raskusi Jeesusest ja Jumalast kaaslastele rääkida, kuid oluline on seda teha, kui Jumal südamesse paneb. Teema andis mulle mõtlemisainet ja olin rahul, et olin saanud Toomast kuulata.

Õhtu jätkus kohvilaua taga arutlemisega. Arutelu kujunes pingevabaks, sõbralikuks ja mitmekesiseks. Inimesed said vabas vormis oma mõtteid väljendada. Arutelule lisasid hubasust juurde võileivad, puuviljad, kook ja soe jook. Lõpetuseks palvetasime üheskoos. Järgmine kord plaanin uuesti minna. Ootan põnevusega, millisel teemal siis räägitakse ja kes on kõnepidajaks ja milliseks kujuneb meie arutelu. Armas!

Anneliis

Minu elu esimene Oleviste noortelaager

Kõik, kes te tänavu noortelaagris käisite, juba teate, kui äge see oli ning kes ei käinud, juba ilmselt teavad seda, kui äge noortelaager oli, sest hea info levib kiiresti.

Mina käisin Oleviste noortelaagris esimest korda ning võin öelda, et see oli minu elu siiani üks lahedamaid laagreid. Selline tunne oli, et kui pere ja paar sõpra lisaks kutsuda, võikski sinna jääda. Igavust ei olnud hetkekski, sest päevad olid sisustatud kõiksuguste huvitavate tegevustega. Kõht polnud tühi, sest köögi meeskond oli võrratu ning laagrilised olid loomulikult parimad! Ma sain paljude inimestega palju lähedasemaks ning see rõõmustab mind väga. Kuigi käisin Nuutsaku järve ääres esimest korda, ei kujutaks ma seda laagrit küll kusagil mujal ette. Kus oleks veel nii ilus järv, lahe saunamaja ja hiigel vabaaja plats?

Laagrist jäid mulle kõige eredamalt meelde teatevõistlus (khm…jahu…khm), avapauk, Jeeriko kisa, viimase õhtu ülistus, saunaõhtud, Tommi hommikune räpp ja see, kui meie grupp pidi köögis olema. Ristimine oli minu jaoks eraldi suur sündmus, sest ma olin seda hetke enda elus nii kaua oodanud ja siis see oligi käes. Ja kas te panite tähele, kuidas Jumal meid ilmaga õnnistas? Enne ristimist sadas, kuid ristimise ajal oli päike väljas ning peale ristimist oli vist taevas ka suur, suur pidu. Ma pole sellist tormi ja mürinat enne kuulnud.

Suured õnnitlused neile, kes said päästetud. Jumal armastab teid nii, nii väga ja soovib teile kõige paremat!

Jääme põnevusega ootama uut laagrit!

Margit

Kiri Puhhilt (järjejutu 3. osa)

Kallid sõbrad!

Pole teid juba nii-i kaua näinud!

Nagu te mäletate, otsisime ööd ja päevad Tuhande Aakri Metsast oma aaret. Küsisime siit ja otsisime sealt, aga kogu metsa peale ei leidunud ühtegi tarkpead, kes meie mõistatuse oleks osanud lahendada.

Te kindlasti mõtlete, miks mind nii kaua näha pole olnud. Ja et kuhu aarete kaart on kadunud. Ma räägin teile. Ühel hommikul pärast meie otsinguid ma ärkasin üles ja sain aru. Pole muud varianti, kui tuleb Laia Maailma otsima minna. Ma küll natuke kartsin, sest ma pole ju kunagi, mitte kunagi Tuhande Aakri Metsast välja läinud. Aga ma pakkisin oma meepurgid kokku ja asusin ikkagi teele.

Oh te ei kujuta ettegi, mida kõike ma näinud olen! Ma käisin väga pikalt ringi, aarete kaart kaasas loomulikult. Ma käisin Suure Kivi Tagusel Maal ja küsisin sealt. Aga keegi ei teadnud. Ma käisin Suure Mäetipu Maal ja küsisin sealt. Aga keegi ei teadnud. Ma käisin Avara Välja Laanel. Aga keegi ei teadnud. Ja lõpuks ma käisin isegi Lagunenud Majade Maal!!! Isegi seal ei teadnud vastust mitte keegi.

Mu mesi hakkab otsa saama ja samuti minu lootus. Keegi ju ei tea vastust!
Sõbrad, ma tulen koju tagasi.

Varsti näeme!
Teie Puhh

Paadimatk

Kirjutan paadimatkast ehk siis lebomatkast nagu asjaosalised seda ise nimetasid. Esimesel päeval (22. juulil) asus Tallinnast ja selle lähistelt teele 9 matkalist veidi uniselt, kuid siiski seiklusjanuliselt. Kuna päike oli sellel päeval väga kuum, siis oli meie plaan aere mitte kasutada ning lihtsalt vooluga kaasa minna.

Nii see aga ei läinud, sest tuul oli meile vastu ning seepärast möödus esimene päev paadis siiski aerutades. Suure osa ajast veetsime päästevestidega vees ulpides, mängides kulli, süües banaane ning niisama vees lõõgastudes. Kõige põnevam asi paadiga vees olles oli kärestikest läbi minek ja õnneks oli neid kärestikke palju. Jäime päris mitmel korral mõne kivi otsa paadiga kinni, kuid meie sõiduvahendid püsisid siiski tervena. Telgid saime püsti panna Uuetoa talu lahke pererahva hoovis. Peale lõkke ääres söömist ja ühist palvet pidid kõik jooksuga oma telkidesse minema, kuna algas äikesetorm.

Teise päeva hommikul sõime pannkooke, tänasime Jumalat ja palvetasime. Terve järgnev aeg möödus suhteliselt lebotades. Istusime paadikatuse all, sõime, sõime, sõime, ujusime ja vahepeal kui kärestik või kõrkjad lähenesid siis aerutasime. Õhtul kui paadid olid kaldale tõmmatud, õhtusöök söödud ja ühine palve ning ülistus ära tehtud, hakkas taevas sähvatama ja vihma sadama.

Kolmandal päeval liitus meiega teine paadimatka rühm. Enne kui paadid vette pandi, oli ilm tusane ning ähvardas vihmale minna. Palvetasime üheskoos ning kui silmad avasime, tuli päike välja. Asusime koos teele kolme paadiga Türi juurest. Möllu oli palju - ujumine, üksteise vette tõmbamine, paatide vallutamine jne. Igal pool ümberringi olid vihmapilved, kuid meie kohal oli tänu Jumalale selge taevas ning päike.

Kokkuvõtteks võin öelda, et paadimatk oli väga, väga vinge ning soovitan järgmisel aastal teilgi sellest osa võtta. Jumal oli seda ettevõtmist täiega õnnistanud ning Ta hoidis ja kaitses meid kogu aeg nii halva ilma kui ka õnnetuste eest. Tänu Isale selle üliägeda kogemuse eest!

Siret

Avastuse jälil (järjejutu 2. osa)

(Puhh on karbiga korraks üksi jäänud ja näeb Iiahit)

Puhh: (elevuses) Iiah, tule vaata, mis meil siin on!
(imestunult) Miks sa nii näost ära oled?
Iiah: (väga pettunult ja isegi etteheitvalt) Kust te selle siis saite? Jälle jäin mina millestki ilma. Nagu alati.
Puhh: (ikkagi elevuses) Aga tee sina see siis lahti, eks! Aga ole ettevaatlik, seal on vist pomm sees...
Iiah: (ikka veel natuke solvunult) Ah, see on nüüd küll üks rumal jutt. Keegi ei paneks niiii ilusa karbi sisse mingit tobedat pommi.
(kärsitult ja juba pisikese uudishimuga) Anna siia!

(Teeb karbi lahti ja vaatab üllatunult ja pisut segaduses sisse)

Iiah: Kuule, siin on tõesti midagi sees!
(võtab välja) Ah, mingisugune kokkuvolditud paber.
Puhh: (tähtsalt) Äkki see on plahvatuspaber. Selliseid asju on! Küll mina juba tean.
Iiah: (uudishimulikult) Vaatame, seal võib olla midagi tähtsat kirjas!

(Puhh võtab paberi ja voldib lahti)

Puhh: (veerides) Aaa-ree-tee k-aaaaart.
(väga õhinal ja lootusrikkalt) Ohh!!!
Iiah: (jääb paberit jõllitama) Aga siin polegi rohkem midagi kirjas. See on kindlasti mingi totter nali.
Puhh: (uurib paberit) Ei, see ei ole veel kõik!!!
(veerib edasi) L... K... 1... 2... 3... 3...
(hüüatab õhinal) Oh, mis see küll võiks tähendada!? Iiah, me peame selle saladuse lahendama!

..jätkub...

Mina usun

27.–30. juunil toimus vanas heas Nuutsakus Oleviste lastelaager. Teemaks oli seekord „Mina usun“ ja abiks palju Oleviste noori. Lõpuks kujuneski nii, et töötegijaid oli vaat et sama palju kui lapsi, aga on ju ainult positiivne, et meil leidub koguduses nii palju hea südamega inimesi, kes on oma suvist vaba aega nõus ohverdama ja appi tulema. Ja tegelikult oli lapsigi päris palju – nii 70 ringis, seega jätkus sagimist igasse laagripäeva.

Pärast selliseid laagreid ja ettevõtmisi mulle alati tundub, et olen ise saanud palju enam, kui välja jõudsin jagada. Kohtasin väga huvitavaid lapsi, kas või oma grupist – meil oli nii kristliku kui ka täiesti mittekristliku taustaga lapsi, aga laagris see tegelikult ei lugenudki, sest ma usun, et igaüks leidis selle oma, mida vajas, ja lastele endile väga meeldis. Kõige võimsam oli näha lapsi, kes räägivad, mis Jumal nende elus on teinud! Nende südamed on nii siirad ja rikkumata.

Kahjuks juhtus mul endal seekord nii, et jäin vahetult enne laagrit haigeks. Ja laagris kohapeal läks iga päevaga vaid hullemaks, kuni lõpuks tekkis ka palavik. Hommikuti üritasin lihtsalt magada, et natukenegi energiat taastada. Üsna alguses tuli üks töötegijatest ja palvetas mu eest. Kuigi mul ei hakanud füüsiliselt parem, oli tema palve väga vajalik ja andis mulle indu juurde, et laagri lõpuni jätkata ja seda kogu rõõmuga teha!

Mulle läks väga südamesse see armastus, mida ma kogesin. Selle inimese poolt, kes mulle käed peale pani ja palvetas. Selle inimese poolt, kes mulle pärast laagrit rohtusid tõi. Selle inimese poolt, kes mulle söögikotiga külla tuli. Selle inimese poolt, kes tundis iga päev laagris huvi, kas mul on ikka paremaks läinud. Mul oli üleeile sünnipäev ja ma mõtlen, et olen selleks aastaks küll Jumalalt oma kingituse kätte saanud!

Ma usun, et selle aasta laager läks korda. Lapsed igatahes ei tahtnud kohe kuidagi asju kokku pakkida ja teele asuda. Mul on hea meel, et ma laagris käisin, ja hea meel iga lapse üle, kellega ma tuttavaks sain. Ja rõõm saab eriti suureks siis, kui neid samu lapsi ükspäev noortekal näha. Jumalat ülistamas.

Nele

Kummaline leid (järjejutu 1. osa)

Puhh ja Notsu mängivad peitust.

Notsu: (sosinal, koopas peidus) "Puhh, ära nügi, ma veel kukun. Ära!"
Puhh: (sosinal) "Notsu, tasa, Kristofer Robin kuuleb veel meid. Psst!!"

(Kostub metallist karbi kolin)

Notsu: (sosinal, ehmatunult) "Puhh, mis see oli!?!"
Puhh: (juba kõvema häälega)"Ma ei näe hästi, aga tundub mingi karp olevat. Mis seal sees võiks küll olla?"
Notsu: (riieldes) "Puhh, ära puutu, äkki lendame vastu taevast!"
Puhh: (unistades) "Oi, see võib ju päris põnev olla, niimoodi taeva all lennata. Ilma õhupallita ja puha. Viuuu, viuuu....pauhti!"
Notsu: (hirmunult) "Me kukuks ju alla. Minu poolt ei aitäh!
(ikkagist uudishimulik) Aga mis seal karbis ikka olla võiks?"
Puhh: (õhinal olles) "Notsu, läheme näitame teistele kaa."

(Väljuvad koopast)

Puhh: (joostes hingeldavalt hüüdes kõva häälega) "Kristofer Ro-o-bi-in, kus sa ole-e-d? Vaadake, mis me leidsime!"
K.R.: (vastu joostes) "Mis nüüd lahti? Olen si-iin!"
Puhh: (hingeldades) "Me Notsuga leidsime pommi!"
K.R.: (põnevil olles) "Nii põnev, päris pommi? Näita mulle!"
Puhh: (natuke pettunult) "Tegelikult küll metallist karbi, aga äkki on seal sees pomm? Kuula, kas tiksub?"
Notsu: (kurjustades ja nöökides) "Ainuke asi, mis siin tiksub, on sinu peas Puhh, ja see ei paista nii pea plahvatavat."
K.R: (tõreldes) "Notsu, nii ei tohi!"
Notsu: (torisedes) "Mis ta siis hirmutab kogu aeg ja tahab lennata. Kukkuda pole ju üldse tore."
Puhh: (natuke juba kärsitult) "Vaatame siis parem, mis seal karbi sees ikkagi on."
K.R.: " No, vaatame siis."

...jätkub...