Üks õpetlik konnalugu.

Viimasel ajal olen mõelnud ühe konna peale. Nimelt kuulsin lugu Konnast, kes alustas teekonda ühe kõrge mäe otsa. Mägi oli väga, väga kõrge. Mäe jalamile jõudes nägi konn paljusid teisi konnasid istumas ja puhkamas. Mõni neist astus ligi ja ütles, et mägi on konna jaoks kättesaamatult kõrge ja vaata et lausa eluohtlik. Aga loo peategelane jätkas reisi mäe tipu suunas, jättes selja taha jalamil istujad.

Möödus aega ja Konn oli jõudnud poolele mäele. Sealgi oli ees palju teisi matkavaid konni, kes pärast puhkepausi pöördusid tagasi mäelt alla. Kõik need matkajad hüüdsid kui ühest suust, et see mäetipp on konna jaoks lihtsalt liiga kõrge. Keegi neist polnud tipus käinud ning kõik nad teadsid rääkida vähemalt ühte hirmulugu mäetippu mittejõudmisest. Ühe jutuka konna sõnul pidid üleval mäel lausa konnaõgijad elama. Konn ei peatunud siiski, vaid rühkis edasi mäe tipu suunas.

Mida kõrgemale Konn jõudis, seda järsemaks läks mägi ning kõik poolelt teelt tagasi pöördunud konnad keelitasid Konna nendega tagasi tulema. „Mäe tippu ei olnud ealeski keegi konnadest jõudnud“, ütlesid nad. Tagasipöördujate sõnul võrduks selline edasiminek hullumeelsusena. Konn jätkas aga teekonda ja ei pöördunud tagasi.

Ja ennäe imet – viimaseid pingutusi tehes oli Konn lõpuks tipus. Pärast selgus, et Konn, kes mäetipu vallutas, oli olnud kõrvust kurt. Võib-olla kui Konnal oleks olnud hiilgav kõrvakuulmine, poleks ta tippu jõudnudki.

Mäetipp sümboliseerib mõnda head eesmärki või ülesannet, näiteks nagu kooli lõpetamine, eneseületamine spordivõistlustel või autokooli sõidueksami sooritamine. Olgem siis need, kes teisi julgustavad heade eesmärkide poole püüdlemisel, mitte need, kes pessimismi külvavad. Kui su sõber on kaldunud rajalt kõrvale, siis aita tal õige teeots taas üles leida. Ja siinkohal oleks paslik lõpetada Jeesuse sõnadega „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse!“ (Joh 14:1).

Kersti

Miks käia kodugrupis?

Miks käia kodugrupis?

Sest kodugrupp on asendamatu võimalus olla oma õdede-vendadega osaduses nii nagu koosolekud ja noorteõhtud seda ei võimalda! Lisaks on see suurepärane koht, kus õppida Piiblit tundma ja saada Jeesusega paremaks sõbraks.

Väiksem seltskond loob isiklikuma ja usalduslikuma atmosfääri, kus on lihtsam ennast avada, esitada küsimusi ja saada nendele kohe ka vastused, leida palve- ja eestpalvekaaslasi, saada sõpru ja olla teistele sõbraks. Alati võib kaasa võtta uusi inimesi, ka mittekristlasi, ja kõik on oodatud, sest kodugrupid kasvavad ja lähevad pooleks ega saa mitte kunagi täis, mis tähendab, et keegi ei ole üleliigne!

Kui mind esimest korda kodugruppi kutsuti, siis ma veel ei teadnud, mida see endast kujutab ja mõtlesin, et ei ole huvitatud. Õnneks käis kutsuja piisavalt pinda ja otsustasin teisel korral ikkagi minna. Pärast seda ei puudunud ma enam kordagi! Kodukast sai väga eriline ja oluline osa mu nädalast ja ma ootasin kolmapäeva alati pikisilmi.

Aeg-ajalt on olnud perioode, kus ma pole saanud kodukas käia. Vahet pole, kas tegemist on aasta või nädalaga, juba üks vahelejäänud kord annab tunda, et midagi olulist on puudu. Nii et lisaks koguduse kooskäimistele ei tasu maha jätta ka oma kodugrupi kooskäimisi. Kui sa ei ole veel üheski kodugrupis, on viimane aeg mõnega liituda!

Kuigi jõululaupäev on praeguseks juba möödas, kestab jõuluaeg kolme kuninga päevani (6. jaanuarini), mistõttu on veel asjakohane rääkida kodugrupi tegemistest Oleviste laste jõulupeol.

Vormiliselt on laste jõulupeol ja traditsioonilisel jõulujumalateenistusel mitu erinevust: näiteks nagu küünlajala meisterdamine, suur kommisöömine ja liikumapanevad mängud. Kuid vaatamata vormilistele erinevustele võis laste jõulupeo ja traditsioonilise jõulujumalateenistuse sisu osas leida ainult sarnasusi. Sarnaselt jõulujumalateenistusele rõhutati ka laste jõulupeol, et jõulude ajal tähistatakse Jeesuse sünnipäeva. Lastele räägiti lugu sellest, mis saaks siis, kui Jeesus poleks maailma tulnud. Kui Jeesus poleks sündinud, surnud ega üles tõusnud, siis poleks ka halastust, lootust, tõelist rõõmu ega päästet.

Kodugrupp sai oma käe külge panna mitmetes abistamistöödes alates laua katmisest kuni küünla süütamiseni. Oma lihtsa panusega saime toetada laste jõulupeo toimimist. Ja kui nüüd lastest rääkida, siis on meil kõigil neist palju head õppida.

Kersti Salu

Teine vanainimeste külastamine.

Ka meie Nurme tänava kodugrupp käis nendel jõuludel meie koguduse kõige vanemaid liikmeid külastamas.

Mina ja Anete käisime külastamas Helmutit ja Taimit diakooniahaiglas. Harjutasime veel teel bussis jõululaulu, mida laulda ja muretsesime, kuidas meil see välja tuleb.
Kui kohale jõudsime, oli neil peog külas oma naisega ja nad hakkasid just minema. Helmut on hästi armas vanahärra, ta enam käia ei saa, istub ratastoolis. Meid tervitades viskas nalja, et andke andeks, ma olen nii laisk, et ei viitsi tõusta.

Laulsime laule, vaatasime pilte ja rääkisime juttu.
Saime teada, et nad on algselt Immaanueli kogudusest, nad rääkisid ka natuke oma tutvumisest ja õpingutest. Samuti sellest, kuidas nad tulid Olevistesse ja kui palju koore seal oli... naiskoorid-meeskoorid, aga et kunagi keegi ei laulnud nii ilusti kui meie täna neile! Nii ilusti kõlas neilemeie laul, mille pärast me nii pabistasime!

Laulsime ka koos jõululalu ja lõpuks ütles Helmut, et meie külaskäik oli nagu jõulukingitus. Taimi ütles selle peale oma mehele, et hästi öeldud! :)

Minu arust on see väga tore traditsioon, et noored aasta lõpus koguduse vanemaid liikmeid vaatamas käivad. See ei võtnud üldse palju aega isegi ega ja vaeva, pigem oli hästi tore!
Mari-Vivian Laht

Oleviste noorte jõuluõhtu 25.12.09

Alguses kõndisin mööda küünaldega ümbritsetud teed Maarja kabeli ukseni. Seal ootasid mind rõõmsad ja tervitavad inimesed. Hea algus!

Õhus oli tunda elevust ja ootusärevust - kõigil oli nii paljudele vaja veel "Häid pühi!" soovida. Aga kõige selle sagimise keskel oli siiski rahu. Minu jaoks oli seal palju uusi inimesi, keda ma polnud veel kunagi varem näinud. Ma loodan väga, et see õhtu puudutas nende südameid ja et Jeesuse koputamine nende südameuksele annab tagajärgi.

Jutlustajaks oli Toomas, kes rääkis kinkimisest. Mulle jäi kõige rohkem pähe "kummitama" mõte, et kink ei pea olema alati materiaalne. Ma olen seda korduvalt kuulnud ja sellele mõelnud, aga selle tõeline tähendus ja tähtsus said vist alles nüüd selgeks. Ma mõistsin, kui palju siirast rõõmu võib saada mõnest väga lihtsast ja väikesest heateost kellegi poolt.
Teema, mis veel väga puudutas, oli sulaste lugu. Kõik võiksid üle lugeda ja mõtiskleda veel selle üle. Matteuse 18:21-35. Sellest peaks õppima! Mulle meeldis väga selle õhtu meeleolu ja õhkkond.
Peale jutluse kuulamise sai ka lõbus mäng mängitud ning Jumalale kiitust lauldud ning peale programmi võis minna käärkambrisse pidurooga maitsma.
Inimeste nägudest kiirgas rõõmu ja jõulurahu, mida vaid Jeesus saab meile anda. Ma loodan, et kõik inimesed vähemalt korrakski mõtlesid jõulude tõelise tähenduse peale. Me peame meeles pidama, et meie südameukse lingid on seespool ja keegi ei tule sealt vägisi sisse, Jeesus koputab alandlikult ning Jeesusele ukse avamine on me elu parim otsus!
Johanna-Maarja Looris

19.detsember Upstairs night.

19. detsembril nägi ilmavalgust juba kolmas Upstairs night Sauel. Sellel külmal talvepäeval teenisid Saue noori
muusikaga Mairo Marjamaa ja tema bänd, sõna jagas Allan Kroll teemal "Taevas ja põrgu" ja õhtut juhatas Karolina Vardja
ning ei puudunud ka tunnistajad, kelleks olid sel korral kallid vennad Jaan Veersoo ja Margo Piir. Hindamatu osa
selle õhtu korraldamisele andsid ka kümned Saue noored, kes ustavalt teenisid ja oma südame sellesse õhtusse panid.

Teema oli intrigeeriv ja tänu Jumalale oli huvilisi seegi kord piisavalt ning ei puudunud ka rahvas rahututelt pinkidelt,
kuigi 19. detsembril ühtegi noort päästmisele ei tulnud, pani siiski Allan Krolli karm jutt nii mõnedki oma halle ajurakke liigutama
ja kõik ülejäänu on juba meie kõikvõimsa Jumala kätes, kes on ainus, kes võib südameid muuta ja päästa!

Kui Jumal lubab, toimub järgmine Upstairs night Saue kirikus juba 16. jaanuaril endiselt kell 18.30 ja sellel korral
saavad Saue noored kuulda kristlusest ja selle tagamaadest lähemalt.
Laura Soosalu.

Jõulurõõmu jagamine.

Novembris pakkus Veljo kodugruppidele teenimisvõimalust vanglas: lühike eeskava, tunnistused, ülistus, palve. Meie kodugrupp haaras härjal sarvist, aga mõne asjaolu tõttu kujunes see härg hoopis tesistsuguseks, kui me olime oodanud.
Kuna vanglasse minekust peab aegsasti teatama ja meie andsime oma andmed liiga hilja sisse, külastasime viiekesi hoopis Tuulemaa sotsiaalhooldekodu. Enne minekut printisime julgustavaid kirjakohti ja sidusime nende külge inglikomme, et saaks ka väikse magusa suutäiega üllatada.
Tunni aja jooksul laulsime jõululaule, ülistuslaule, tunnistasime, Veljo luges paar Piiblikohta ja kutsus eestpalvele, ma usun, et paljud said puudutatud. Ka kommide üle olid nad väga rõõmsad. Kinnituseks oli üks vanem mees, kes tuli peale meie osa puhkeruumi keskele ja ültes, et mõni aeg tagasi oli ta vähki suremas, aga ta lihtsalt proovis palvetada ja tervenes kohe! Sellised imed on väga võimsaks tunnistuseks!
Nii hea on jagada seda armastust, mis Jumal on meisse istutanud!
Gerly Tammiste