Avastuse jälil (järjejutu 2. osa)

(Puhh on karbiga korraks üksi jäänud ja näeb Iiahit)

Puhh: (elevuses) Iiah, tule vaata, mis meil siin on!
(imestunult) Miks sa nii näost ära oled?
Iiah: (väga pettunult ja isegi etteheitvalt) Kust te selle siis saite? Jälle jäin mina millestki ilma. Nagu alati.
Puhh: (ikkagi elevuses) Aga tee sina see siis lahti, eks! Aga ole ettevaatlik, seal on vist pomm sees...
Iiah: (ikka veel natuke solvunult) Ah, see on nüüd küll üks rumal jutt. Keegi ei paneks niiii ilusa karbi sisse mingit tobedat pommi.
(kärsitult ja juba pisikese uudishimuga) Anna siia!

(Teeb karbi lahti ja vaatab üllatunult ja pisut segaduses sisse)

Iiah: Kuule, siin on tõesti midagi sees!
(võtab välja) Ah, mingisugune kokkuvolditud paber.
Puhh: (tähtsalt) Äkki see on plahvatuspaber. Selliseid asju on! Küll mina juba tean.
Iiah: (uudishimulikult) Vaatame, seal võib olla midagi tähtsat kirjas!

(Puhh võtab paberi ja voldib lahti)

Puhh: (veerides) Aaa-ree-tee k-aaaaart.
(väga õhinal ja lootusrikkalt) Ohh!!!
Iiah: (jääb paberit jõllitama) Aga siin polegi rohkem midagi kirjas. See on kindlasti mingi totter nali.
Puhh: (uurib paberit) Ei, see ei ole veel kõik!!!
(veerib edasi) L... K... 1... 2... 3... 3...
(hüüatab õhinal) Oh, mis see küll võiks tähendada!? Iiah, me peame selle saladuse lahendama!

..jätkub...

Mina usun

27.–30. juunil toimus vanas heas Nuutsakus Oleviste lastelaager. Teemaks oli seekord „Mina usun“ ja abiks palju Oleviste noori. Lõpuks kujuneski nii, et töötegijaid oli vaat et sama palju kui lapsi, aga on ju ainult positiivne, et meil leidub koguduses nii palju hea südamega inimesi, kes on oma suvist vaba aega nõus ohverdama ja appi tulema. Ja tegelikult oli lapsigi päris palju – nii 70 ringis, seega jätkus sagimist igasse laagripäeva.

Pärast selliseid laagreid ja ettevõtmisi mulle alati tundub, et olen ise saanud palju enam, kui välja jõudsin jagada. Kohtasin väga huvitavaid lapsi, kas või oma grupist – meil oli nii kristliku kui ka täiesti mittekristliku taustaga lapsi, aga laagris see tegelikult ei lugenudki, sest ma usun, et igaüks leidis selle oma, mida vajas, ja lastele endile väga meeldis. Kõige võimsam oli näha lapsi, kes räägivad, mis Jumal nende elus on teinud! Nende südamed on nii siirad ja rikkumata.

Kahjuks juhtus mul endal seekord nii, et jäin vahetult enne laagrit haigeks. Ja laagris kohapeal läks iga päevaga vaid hullemaks, kuni lõpuks tekkis ka palavik. Hommikuti üritasin lihtsalt magada, et natukenegi energiat taastada. Üsna alguses tuli üks töötegijatest ja palvetas mu eest. Kuigi mul ei hakanud füüsiliselt parem, oli tema palve väga vajalik ja andis mulle indu juurde, et laagri lõpuni jätkata ja seda kogu rõõmuga teha!

Mulle läks väga südamesse see armastus, mida ma kogesin. Selle inimese poolt, kes mulle käed peale pani ja palvetas. Selle inimese poolt, kes mulle pärast laagrit rohtusid tõi. Selle inimese poolt, kes mulle söögikotiga külla tuli. Selle inimese poolt, kes tundis iga päev laagris huvi, kas mul on ikka paremaks läinud. Mul oli üleeile sünnipäev ja ma mõtlen, et olen selleks aastaks küll Jumalalt oma kingituse kätte saanud!

Ma usun, et selle aasta laager läks korda. Lapsed igatahes ei tahtnud kohe kuidagi asju kokku pakkida ja teele asuda. Mul on hea meel, et ma laagris käisin, ja hea meel iga lapse üle, kellega ma tuttavaks sain. Ja rõõm saab eriti suureks siis, kui neid samu lapsi ükspäev noortekal näha. Jumalat ülistamas.

Nele

Kummaline leid (järjejutu 1. osa)

Puhh ja Notsu mängivad peitust.

Notsu: (sosinal, koopas peidus) "Puhh, ära nügi, ma veel kukun. Ära!"
Puhh: (sosinal) "Notsu, tasa, Kristofer Robin kuuleb veel meid. Psst!!"

(Kostub metallist karbi kolin)

Notsu: (sosinal, ehmatunult) "Puhh, mis see oli!?!"
Puhh: (juba kõvema häälega)"Ma ei näe hästi, aga tundub mingi karp olevat. Mis seal sees võiks küll olla?"
Notsu: (riieldes) "Puhh, ära puutu, äkki lendame vastu taevast!"
Puhh: (unistades) "Oi, see võib ju päris põnev olla, niimoodi taeva all lennata. Ilma õhupallita ja puha. Viuuu, viuuu....pauhti!"
Notsu: (hirmunult) "Me kukuks ju alla. Minu poolt ei aitäh!
(ikkagist uudishimulik) Aga mis seal karbis ikka olla võiks?"
Puhh: (õhinal olles) "Notsu, läheme näitame teistele kaa."

(Väljuvad koopast)

Puhh: (joostes hingeldavalt hüüdes kõva häälega) "Kristofer Ro-o-bi-in, kus sa ole-e-d? Vaadake, mis me leidsime!"
K.R.: (vastu joostes) "Mis nüüd lahti? Olen si-iin!"
Puhh: (hingeldades) "Me Notsuga leidsime pommi!"
K.R.: (põnevil olles) "Nii põnev, päris pommi? Näita mulle!"
Puhh: (natuke pettunult) "Tegelikult küll metallist karbi, aga äkki on seal sees pomm? Kuula, kas tiksub?"
Notsu: (kurjustades ja nöökides) "Ainuke asi, mis siin tiksub, on sinu peas Puhh, ja see ei paista nii pea plahvatavat."
K.R: (tõreldes) "Notsu, nii ei tohi!"
Notsu: (torisedes) "Mis ta siis hirmutab kogu aeg ja tahab lennata. Kukkuda pole ju üldse tore."
Puhh: (natuke juba kärsitult) "Vaatame siis parem, mis seal karbi sees ikkagi on."
K.R.: " No, vaatame siis."

...jätkub...

Üht-teist jalgrattamatkast

Siit tuleb jutt jalgrattamatkast, mis leidis aset 24.-26. juunil. Minu minek sinna oli peaaegu et juhuslik: mul oli vaja (või vähemalt arvasin vaja olevat) eemale saada kõigest sellest, mis moodustasid mu n.ö argipäeva mured. Tundub, et sain, mida vajasin. Loobusin matka ajaks ka argipäeva rõõmudest, aga matkal kogetud rõõm oli ehk suuremgi.

Balti jaamas sai matkaseltskond kokku, meid oli alla kümne ning kartsin, et sellest tuleb igav matk. Sõitsime rongiga Sondasse ning peatusesse jõudes ootasime, kummale rongipoolele perroon jääb, aga meie üllatuseks perrooni ei tulnudki ja pidime rattad rongist alla viskama.

Esimene matkapeatus oli külapood. Poetädi oli väga sõbralik ja armas. Tankisime moonakotid asju täis ja asusime Kiviõli poole sõitma. Vallutasime uue ja vana tuhamäe (muuseas uus tuhamägi on keelatud ala, kuid saime sellest teada alles siis, kui mäe alla sõitis turvamees ja meid alla kutsus). Pärast tuhamägesid käisime kohalikust kogudusest läbi ning edasi võtsime suuna ranna poole, kuhu jäime ka telkima.

Telkide ette rannaliivale tegime lõkke ning öösel käisime ka ujumas (vesi oli päris jahe). Ahjaa, ja kuna pime oli, siis ma koperdasin vees ühe mega-suure kivi otsa, aga see selleks... Taevalaotus oli see-eest imeilus ja suisa romantiline.

Ma ei viitsi kõike üles kirjutada ning ütlen lühidalt, et järgmine päev ja Toila rannas ööbitud öö olid ka vahvad. Mina ärkasin kell 5 hommikul ja hakkasin üksi rongi peale veerema kuskile Oru kanti, eksisin küll vahepeal ära, aga tänu Jumalale jõudsin ikka kohale.

Muhkel

Lugu sellest, kuidas Jumal vastas mu palvele.

Otsustasin minagi teiega jagada oma kogemusi Jumalast ja Tema vastuseid minu palvetele. Mul on olnud mitu keerulist olukorda, kus ma ei tea, mida teha, kuid Jumal on vastanud mu palvetele ning andnud rahu südamesse. Nüüd ma kõnelengi kahest sellisest näitest.

Olin otsustanud ära leppida tuttavaga, kellega olin pool aastat tagasi segastel asjaoludel suhtlemise lõpetanud. Saatsin talle paar kirja ning palvetasin, et ta ikka vastaks ja oma pahameelest üle saaks. Ta vastas mulle, aga mitte nii väga sõbralikult. Tõsi, ega minagi ei kirjutanud just kõige südamlikumalt, lihtsalt ühed tuimad sõnad.

Tundsin, et vajan abiväge. Palvetasin arvuti taga, et Jumal annaks mulle öelda õigeid sõnu, mis toda tüdrukut ümber veenaks leppimise suunas. Järgmisel hetkel meenus mulle üks kirjakoht Luuka evangeeliumist, mis ütleb: „Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine“. Peale seda valdas mind suur rahu. See oli täpselt see julgustus, mida ma olin pingsalt otsinud, aga iga kord kaotanud nad muude mõtete alla. Niisiis hakkasingi trükkima väga pikka kirja ning lõpuks saatsin selle ära. Südamesse tuli rahu, et Jumal korraldab kõik hästi.

Samuti olen mõnda aega muretsenud oma tuleviku valikute üle. Ootab mind ju järgmisel aastal koolivahetus ja ma olin sügavalt kahevahel, millist kooli valida. Mõlemad koolid, mille vahel oli mul valida, olid minu meelest väga head. Ühel õhtul palvetasin, et saaksin selgust emb-kumb kool valida. Ja tuli imeline vastus! Nimelt kui käisin sõbranna lõpetamisel, rääkis direktor aktusel sellest, missugused valikud meie elus oleksid ratsionaalsemad. Mingil põhjusel tundsin selles kõnes ära oma otsitud vastuse.

Sellised imelised ja mõneti üleloomulikult vinged hetked panevad meid unustama igapäevamured, sest need kinnitavad, et kuskil on Keegi, kes muudab kõik need mured tühisteks. Ärme unusta, et Jumal vastab palvetele.

Sigrid

„Üks käik Iisraeli on parem kui 100 kõnet“

„Üks käik Iisraeli on parem kui 100 kõnet“ ütles kord esimene „raudse leedi“ tiitliga nimetatu — Iisraeli kunagine peaminister Golda Meir. Aprillis oli imeline võimalus viibida koos Eesti 9 palveränduriga Iisraelis. Kuigi saime selle reisi raames külastada mitmeid olulisi kohti, toon nendest välja vaid mõne.

Surnumeri oli huvitav kogemus ja lõõgastus meile kõigile. Eriline on tunda, kuidas mineraaliderikas (ookeani veest keskmiselt 17 korda soolasem vesi) kannab ja võid istuda vees nagu kummipaat.

Reisi üks tippsündmusi oli aga Karmeni ristimine. Karmen lõpetas sel kevadel noorte alfa kursuse ning soovis saada ristitud just Jordani jões. Jordan on jõgi, kus ristiti ka Jeesus, ning nüüdki on see tuntud ristimispaik. Koos käisime veel teisteski Jeesuse eluga seotud paikades. Viibisime mäejutluse kirikus, mis on ehitatud paika, kus Jeesus arvatavasti rahvast õpetas. Olime Kapernauma sünagoogis, kus Jeesus jutlustas ja tervendas haigeid. Külastasime Naatsareti linna, kus Jeesus noorukina elas ning Kaana linna. Kaanas ülistasime Jumalat imekaunis laulatuskirikus, mis on ehitatud selle paiga lähedale, kus Jeesus Kristus tegi Johannese evangeeliumi järgi oma esimese imeteo – muutes vee veiniks.

Peatusime ka hauakirikus, Via Dolorosal, Templimäel ja Siioni mäel. Nutumüüri ääres palvetades kogesin erilist Jumala lähedust. Külastasime ka hauaaeda. Hauaaed on võimas arheoloogiline tunnistus Piibli teksti usaldusväärsusest. Isegi kui seda paika ei saa 100% tõestada, on see ometi ainus seni leitud paikadest, mis vastab 100% Uues Testamendis kirjeldatud faktidele Jeesuse hukkamise ja matmise paiga kohta.

Karjaste välja Petlemmas võisin külastada seekord esimest korda. Sinna minek on riskantne, kuna Petlemm kuulub Palestiina omavalitsuse alla. Enne riigipiiri ületust teen juttu meie bussijuhiga — sõbraliku araabia noormehe Haithamiga. Huvitav on see tunne, mis mind Iisraelis viibides peaaegu alati valdab: ikka mõttes palun nii juutide kui araablaste pärast, et nad kogeksid Jumala armastust ja hakkaksid janunema tõe järele ja kohtuksid Jeesusega.

Üks erilisemaid hetki oli õhtupoolik Õlimäel. Leidsime ühe vaikse aia, kus võisime vabalt ja segamatult Jumalat ülistada ja imetleda päikese loojangut Jeruusalemma linna kohal. Iisrael on kahtlematult eriline maa juba selle poolest, et enamus Piibli sündmusi on toimunud siin ja saavad veel toimuma. Näiteks on ka Jeesuse teine tulek otseselt seotud Jeruusalemma ja Õlimäega. Jeesus tuleb varsti ja Ta jalad puudutavad Õlimäge.

Veljo

Eksamipabin ja Jumala abi

Esmaspäeval 7. juunil pidin tegema suulist kirjanduse koolieksamit. Olin eelneval nädalal valmistunud, aga pooled piletitest jäid siiski alles viimasel õhtul ettevalmistamiseks. Läksin pärast kirikupäeva koju ning õppisin ja õppisin.

Ega ma ainult õppinud, ma palvetasin ka. Minu jaoks on olnud pikka aega hoomamatu, et Jumal annab meile häid ande, sest ma ei olnud osadele oma palvetele vastuseid veel kätte saanud. Siiski ei jätnud ma palumata. Ütlesin Jumalale, et Tema teab, millist eksamipiletit ma oskan ja millise ma eksamil saan. Usaldasin Teda.

Saabus esmaspäeva hommik ning enne eksamit istusime kahe klassikaaslasega koridoris ning ootasime eksamit. Loomulikult läks jutt sellele, kui nõme ja raske jms see eksam küll on. Sel hetkel ma seda ei mõistnud, aga ma olin hakanud kahtlema selles, et Jumal aitab mind. Hakkasin muretsema.

Eksamiruumi sisse minema pidin mina esimesena. Läksin sisse ja sain oma pileti. Number paberilipikul oli ilus – 14. Kui aga laua taha istusin ja lugesin, mis pileti ma saanud olin, pidin peaaegu toolilt maha kukkuma. Seda piletit ei olnud ma eriti õppinud (s.t läbi kirjutanud). Tekkis hetkeline paanika, aga palusin laua taga mõttes Jumalalt häid mõtteid ning panin kõik kirja, mida vähegi teadsin.

Pärast 15 minuti möödumist kutsus õpetaja mind vastama. Mõtlesin ega kaotada pole midagi ning hakkasin piletist rääkima. Suu kuivas ja õpetajal oli hapu nägu peas.
Sain jutu räägitud ning lahkusin ruumist. Istusin koridoris pingile ja mõtlesin, et hea, kui mind vähemalt läbigi lastakse. Siis aga meenus mulle, et olin ju tahtnud Jumalat usaldada ning palusin kohe andeks, et olin muretsema hakanud.

Pärast mõningast ootamist kutsuti meid taas sisse, et lugeda ette hinded. Olin närvis. Seejärel teatas üks õpetajatest, et mina sain hinde „5“. Ma olin täielikus hämmingus. Samas oli mu sees suur tänu Jumalale. Vaatamata sellele, et mina hakkasin muretsema, õnnistas tema minu vastust. Jumal tõepoolest teadis, milline pilet oli mulle vastamiseks parim!

Tahan Sind, kallis sõber, selle looga julgustada paluma ja usaldama Jumalat kõiges. Nüüd saan ma küll öelda, et Jumal on hea ja ustav, sest olen seda kogenud! Ma soovin, et ka Sina võiksid seda kogu aeg kogeda ning seda head sõnumit ka teistele jagada.

Johannes